“Veendumused on ohtlikumad tõe vaenlased kui valed.”
Friedrich Nietzsche
Varjuline pärastlõuna
Tema valik oli lihtne: minna ja tunnistada kogu maailmale, et gobon on üks suur jama ja ta on neid kõiki juba aastaid lihtsalt lollitanud… või lasta sel hullusel omasoodu edasi levida. Ta teadis täpselt, mis kaasneb esimese ja mis teise valikuga. Ja oli selleks valmis. Või kas ikka teadis? Inimkonna ajalukku on mahtunud lugematul hulgal uskumusi ja teooriaid, mis on kadunud ja millest keegi enam midagi ei mäleta. Ei mäletata ka nende algatajate saatust, ega sedagi, keda võiks selle tiitliga kutsuda. Mnjah, lisaks nende õnnelike vaikselt unustusse libisenud tõekuulutajate armeele on terve rida neid, kes lõpetasid tuleriidal või siis vähemalt ristil. Tuleriida kuumus tundus äärmiselt ebameeldiv perspektiiv. Seda juulikuist palavust oli niigi raske taluda.
Taas silma valgunud higi kipitas põrgulikult. Elton püüdis selle käeseljaga ära pühkida, kuid muutis kõrvetuse nii ainult hullemaks. Ta kaalus hetke, kas see valu võiks puhastustulena lunastuse tuua, kuid muiates oma ei-tea-kust-tulnud totra mõttekäigu üle, otsustas kiirelt varrukaga silma kuivatamise kasuks. See töötas. Nad ütlevad, et Päike on kuumemgi kui tuleriit, vajus ta tagasi oma hämarasse sisemaailma, aga püsib vähemalt viisakal kaugusel. Väidetavalt suisa 149,6 miljoni kilomeetri kaugusel meenus kunagi õpitud fakt. Keskmiselt. Huvitav, kas selle tõe õpetajad seda ka ise ikka kindlalt teavad või lihtsalt kordavad sõnu, mis tunduvad piisavalt usutavad, kuna kõik teised räägivad sama. Masside tarkus. Hah, missugune suurepärane oksüümoron!
Jah, tuleriitadel tavatsesid lõpetada nii mõnedki vahvad visionäärid, aga viimastel sajanditel on see tore komme kuidagi unarusse vajunud. On olemas uued ja tõhusamad viisid ühiskonna kontrolliks ja meelelahutuseks. Huvitav, kui leitaks viis, kuidas asjade kosmosesse heitmine tekitab vähem reostust kui tuleriit – kas ajaloo kordamise ilust hakatakse eksoraakleid näiteks Päikesesse lennutama. Ökohukkamine päikesetulekeras. Võiks olla väga distsiplineeriv igasuguse jama kokkukeerajatele.
Ei, praegu on humaansus valitsev trend. Ja karta on, et see püsib veel mõnda aega. Iseenesest oleks ju omamoodi põnevgi vaadata, kuidas esimene ketserite tulerakett teele saadetakse. Nagu keskajal. Ainult et ei peaks lärmakas rahvasummas parema vaatega koha pärast võitlema. Kantaks seda sündmust ju üle kõigis meediakanaleis. Koos asjaosaliste ja nende lähedaste intervjuudega ning loomulikult võimalusega laial massil onlain hääletada, kas ketserid on oma saatust väärt või mitte. Ja lugematutes kommentaariumites parastada. Suurepärane ja steriilne alternatiiv kividega surnukspildumisele. Ei saaks tolmuseks ning isegi anonüümsus oleks tagatud. Ja nad ütlevad, et inimkond ei ole sajandite jooksul arenenud! Respektaablimate meediakonglomeraatide kanalitel ei käiks hääletus mitte konkreetsete ketserite vaid kogu päikesetuleriidanduse eluõiguse üle. Ehk annaks isegi reality kokku panna, mille õnnelik võitja pääseks Päikese-ekskursioonist ja upitataks taas kuulsuse staatusesse? Võib-olla isegi mitmeks nädalaks. Tsivilisatsioon at its best. Elton rüüpas pudeli tühjaks ja tegi vastikusgrimassi. Seisnud õlu oli leige ja mõru nagu sooja kätte unustatud anumasse virelema jäänud märjukese viimasest lonksust oodata võiski. Ent ometi tuleb ka see ära juua – justkui ohverdusena esimese õndsalt külma ja neitsiliku sõõmu eest, mille vastavatud pudel enda korgikütkest vabastajale kingib.
Peaasi, et ei peaks raketi teelesaatmist ise liiga lähedalt vaatama. Huh, üle mõistuse vastik on ettegi kujutada higiseid ja halisevaid tüüpe täistopitud metallkasti, mis mitme G kiirendusega Maalt Päikese poole saadetakse. Pärast selle seltskonna talumist tunduks Päikeses põlemine ilmselt juba kergendusena. Aga võrreldes praeguse olukorraga? Mnjah. Õudse lõpu mõttega flirtimine ei olnud Eltonile viimasel ajal sugugi uus. Huvitav, kui paljusid uusketsereid lohutaks teadmine, et ehk nimetataks nende järgi mingi religioon, mis aastate jooksul tuhandeid jüngreid kaasa tõmbab. Või siis vähemalt mõne kooli tagumine pink, millel too kunagi istunud oli. Või et kunagi keegi tõestab, et ta teooria oli siiski tõene. Eltonil igatahes oli järgijaid juba praegugi palju rohkem, kui ta oleks kunagi lootnud. Või pigem ulmelisemateski õudusunenägudes ette näha võinud.
Jah, tänasel päeval tähendaks Eltoni jaoks päikesetuleriida raketi stardipaika minemine hoopis võimalust meeldivalt jahedas VIP-telgis koos teiste maailma vägevatega raketi lendutõusmise vaatemängu imetleda. Mõnusate suupistete ja suurte ekraanidega, millel kantaks üle otsepilti õnnetutest sügaval raketi sügavusest. Hah, vägevad! Kui paljudel neist on oma gobonid kapis peidus? Ilmselt siiski mitte paljudel – enamusel neist ei ole piisavalt kujutlusvõimet. Lambad! Samasugused lambad nagu kõik need teisedki. Mõnedel on olnud lihtsalt rohkem õnne. Või jultumust. Või taiplikkust ontliku lamba moodi välja näha. Või olen hoopis mina ise lammas? Nemad oskavad nautida kuulsuse tipul olemist – kihutavad ringi uhkete autodega, söövad nooblites restoranides ja mekivad head konjakit glamuurses seltskonnas, mitte ei vedele kuumal verandal enne esinemist mingil totral konverentsil ja trimpa odavat liisunud laket. Veelgi armetumaks tegi Eltoni oleku see, et see mõttetu vedelemine oli juba aastaid ta päeva mõtestatuim osa.
Vähemalt valge särgi olen selga saanud, muigas ta irooniliselt. Valge, nagu PR soovitas, kui gobonist teati veel väga vähe. Jah, olid ka sellised ajad… Valge pidavat usutavust tõstma. Ja jumega sobima. Ka püksid, sokid, kingad ja pintsak, mis kusagil läheduses vedelesid, olid PR valitud ja isegi ostetud. PR, Paula Rebase. Kas ta oleks teiste initsiaalidega mõne muu ameti peal? Avalike suhete spetsialist, kes ise avalikkust iga hinnaga vältis. Füüsik ta igatahes ei oleks, reaalainetest ei tea ta midagi. Ometi ei ole see seganud teda veenmast lugematut kogust toimetajaid, peatoimetajaid, reportereid ja keda iganes, et goboni avastamine on suurim sündmus maailma ajaloos pärast ratta leiutamist. Varsti on ta siin ja ajab mind taas konverentsile, mõtles Elton tülgastusega. Esinema ja inimestega suhtlema.
See suhtlemine tundus tõelise piinana, mis oli omamoodi paradoks, kuna nüüd käis ta läbi inimestega, kellega oli ammu soovinud sisulisi vestlusi pidada. Inimestega, kelle sõna luges ja mõte kandis – vähemalt oli nii tundunud eemalt vaadates. Nüüd, ise nende hulka kuuludes, oli see tunne alles jäänud vaid mõnede isendite osas. Lõputud keskustelud elust, poliitikast, teadusest ja millest iganes. Isegi naistest, kunstist, muusikast. Valdavalt mitte-ekspertidest moodustuvad vestlusringid vedasid diskussiooni elementaarsete baasteadmiste tasemele ja võimaldasid igaühel oma piiratud pagasist ammutatud mõtteteradega hiilata. Vähemalt enese silmis. Sedasi keskmistatud sõnamulin jäi Eltoni jaoks primitiivseks. Nii ei tahtnud ta juba pikka aega mitte kellegagi lävida peale oma kõrgtehnoloogilise külmkapi, telekapuldi ja läpaka. Sügav fatalistlik tunnetus, et kuidagimoodi õnnestub ka seekord PR-l ta esinema saada, vallandas Eltoni rinnast sügava ohke. Pehmelt, kuid järeleandmatult sai PR alati oma tahtmise. Nii nagu õnnestus tal välja vahetada kogu oma kliendi garderoob, kaasa arvatud armastatud mokassiinkingad ja kirjud sokid.
Kerge tuulehoog libistas Eltoni valge pluusi hõlma kõrvale, paljastades erksavärvilised bokserid. Ta tundis neid vaadates heldimuse ja uhkuse kombinatsiooni. Jah, PR võib olla küll kogu ta riietuse välja vahetanud, aga välise pinna all oli ta ikka seesama lootustandev noor teadlane oma multifilmi-tegelaste pilte täis pikitud alukatega. Oma bokserite stiili ma ei muuda, lubas ta endale veelkord. See on kindel. Seda kartust – või siiski pigem lootust – et PR ta aluspükstega iial midagi ette võtab, muidugi ei olnud. See sai juba nende esmakohtumisel vägagi selgeks. Sel ammusel päeval, mil värske töögrupi juht Kobar juhuslikult oma vanas kabinetis istus. PR ilmus talle iseloomulikus tumedas pinstripe kostüümis sinna nagu ilmutus teiselt planeedilt. Sellist väljapeetud, jahedat ja veatut ilu võis kohata vaid hoolikalt photoshopitud klantsajakirjade esikaantel, mitte reaalsuses. Kindlasti mitte Eltoni reaalsuses. Laboris töötas mitmeid kenasid tütarlapsi, aga nad olid muutunud semudeks. Semud ei meigi ega kanna seelikut. Vaikival eelajaloolisel kokkuleppel kaotasid ka meeskolleegid oma sootunnused hommikuti valgesse kitlisse riietudes, nii et labori tubades, koridorides ja kohvikus ringles rahustavalt androgüünne ja eatu seltskond, mille liikmed grupeerusid vaid akadeemiliste tiitlite, uurimissuundade ja õppetoolide järgi.
PR ilmumise tegi veel müstilisemaks vaikus. Elton mäletab selgelt seda pea täielikku vaikust, mis tekkis koridoris enne, kui see daam ta ukse hoogsalt lahti paiskas ja oma lõhnastatud visiitkaardi ulatas. Vaikus enne täiuslikku tormi. Vaikus oli nii sügav, et Elton seda selgelt tajus – ehkki ta oli töösse süvenenult enamasti immuunne kõige ümbritseva suhtes. Kogu maja oli tardunud – ei mingit juttu, ei mingit liikumist. Ainus heli oli Eltoni uksele lähenevad kiired ja kindlad kõrgete kontsakingade sammud.
Visiitkaardil ilutsesid vaid kaks suurt kuldset tähte: PR ja telefoninumber. Ei midagi liigset. Ei midagi ilustatut. Nagu ka nende vestluses. Väljudes pööras Paula uksel veel hetkeks ringi ja ütles nagu muuseas talle ainuomase viimistletud artikulatsiooniga: „Ja oma klientidega ma ei maga. Nägemist.” Ning läinud ta oligi. Kui palju kordi on Elton püüdnud ette kujutada, enamasti hilistel üksildastel öötundidel, mis oleks juhtunud siis, kui ta oleks noorele daamile järele jooksnud ja hüüdnud, et sel tingimusel ta kliendiks ei hakka. Noh, ilmselt ei oleks ta siis üks oodatuimaid kõnelejaid suurtel rahvusvahelistel konverentsidel, sagedane ajakirjade esikaanetegelane ja ei naudiks seda siniste, kollaste ja roheliste toonide kombinatsiooni sobivalt asetsetud saarekesega silmapiiri lähedal.
Palavus …. Päike püsis vähemalt viisakalt Eltoni maja ümbritsevate puude varjus. Veel. Männimetsa magus aroom täitis suviselt liikumatu leitsaku. Kergenduseks oli käepärast kast külmade jookidega. Kui vähe on õndsuseks tarvis! Või siis unustuseks. Ei, unustuseks on siiski palju rohkem vaja. See neetud valik – rääkida tõde või seda, mida kõik kuulda soovivad? Õnneks on aeg tänapäeval unustav ja kiire. Aeg. Nagu tagurpidi voolav jõgi – laisast alamjooksust … inimkonna sünni paiku … on ajalugu jõudnud nüüdisaja kärsitute kärestikeni. Kangelased, trendid, uskumused ja isegi moehirmud vahetuvad nädalatega. Keegi ei mäletaks gobonist ja Elton Kobarast pärast järgmist suurt skandaali enam midagi. Kui palju selle uue skandaalini läheks – nädal, kuu, aasta? Ainult retroajakirjanikud leiaksid neti sügavusest mõne loo, mida siis parastavalt 20 aastat pärast goboni „avastamist” avaldada. Vahet pole – ega keegi neid ju ei loe.
Ei, loeks vist ikka küll, aga vahet ikka ei ole. Nagu ka praegu. Eks ka praegu kirjutatakse artikleid, milles veenvalt tõestatakse, et gobon on vastuolus kõigi tänapäevase füüsika reeglitega või siis lihtsalt lauslollus, aga enamus ei usu neid. Ei loegi. Palju põnevam on ju uskuda goboni olemasolu. Või siis lahmida emotsionaalselt selle vastu. Süvenemine võtaks liigkaua aega. Enamusele on füüsika liiga keeruline ja see läbiseeditud püree, mida ajakirjandus teadusartiklite pähe inimestele serveerib, ei oma algse uurimustööga enamasti palju pistmist. Teadusajakirjandus on aga outsaiderite jaoks võõras ja oma komplitseerituses kurnav mängumaa.
Eltonile meenus hiljuti nähtud teledebatt, kus kaks teadlaseks tituleeritud indiviidi väitlesid goboni olemasolu võimalikkuse üle. Debati ajal toimunud publikuhääletuse võitis ülekaalukalt toetajate leer. Ta ise andis lugematul hulgal hääli goboni vastu. Seega – objektiivselt võttes – on ta midagi ju teinud selle hulluse peatamiseks. Pärast esimese vastuhääle saatmist tundis ta end justkui kangelane. Või kui surmapatu sooritanu. Pärast esimest vastuhäält saatis ta oma sõnumit uuesti ja uuesti ja uuesti kuni võigas sireen hääletamiseks antud aja lõppenuks kuulutas.
Rahulikust ja kiirest unustuse hõlma vajumisest ei tasu siiski liiga palju unistada, tõdes ta kibedalt. Kukkumine oleks hirmkõrge. Nii kõrge, et ärataks lisatähelepanu. Paljud neist, keda ta lend ei huvitanud, tuleks kaema kukkumisest tekkinud sügavat kraatrit. Karjast eralduja vardasse ajamine on ikka põnevam kui uurimine, mis asja või miks ta ajas. Laiad massid unustaksid goboni ja tema „avastaja” siiski ehk talutava aja jooksul. Aga ise ju jääks mäletama … ja jääksid mäletama need, kelle puhul sooviks unustamist kõige kiiremini. Need, kelle arvamus on oluline. Päriselt oluline.
Ei unustaks ka need, kelle sissetulek sõltub gobonist. Ega need, kes mingil veidral põhjusel on gobonist oma uskumuste keskpunkti teinud. See on hirmuäratav, kui palju veebi- ja päriskogukondi goboni ümber on tekkinud. Need teised … Need teised võivad olla omaette. Parastavad – ja mis siis? Lollid väärivadki lollitamist. Kui mina neid enam ei lollita, tulevad järgmised. Tulevad ka siis, kui asjad lähevad samasoodu edasi. Aga see kuramuse süütunne ei kao. Ja häbi.
Süütunde kaotamine – seda peaks õppima hakkama. Rajaks oma koguduse, mis õpetab süütundest vabanemise vaimseid praktikaid ja kutsuks sinna mõned targad inimesed eneseabi meetoditest jutustama? Ei peaks neile selle eest ehk isegi maksma – goboni avastaja nimi annaks ka neile võimaluse oma ideoloogiaid müüa. Ehk oleks eneseabi õpetamine läbipõlenud teadlasele loogiline järgmine eluetapp? Eltoni silmis paistis hetkeks õhin ja kelmikas sädelus. Mõlemad olid muutunud viimastel aastatel üliharvadeks külalisteks. Jah, kunagi ammu … väga ammu, vaimustas ta terav pilk ja kirglik suhtumine ümbritsevasse paljusid, nagu ta nüüd tagantjärele on aru hakanud saama. Ja tema kõrgelennulised ideed – juhul kui neist aru saadi. Loodus ei salli tühja kohta. Aga mitte ka ülerahvastatust. Praegu vaimustuvad teda ümbritsevad inimesed goboni avastaja kuulsusest. Õhin ja kelmikas sädelus olid oma rolli minetanud ning viisakalt taandunud. Vaid mõnel valitud hetkel andsid nad enda eksistentsist veel märku. Praegu oli üks selline hetk … ja hetkeks see jäigi. Elton vajus tagasi oma mustadesse mõtetesse sel päikest täis suvisel pärastlõunal oma stiilse funkvilla merepoolsel terrassil.
Elton püüdis meenutada selle uudistes nähtud tüdruku nime, kes oli tunnistajate sõnul midagi goboni võimsusest soganud ja rongi ette tormanud. Fanaatiline idioot! Võibolla vajas ta lihtsalt ettekäänet, mille oleks leidnud kust iganes. Aga mispärast oli tal vaja just gobonisse uskuma hakata? Gobonisse uskuma! See osake ei ole ju mingi religioosne jahu. Gobon oli mõeldud teadusena. Njah, pseudoteadusena. Kas pseudoteadus sünnitabki uskumusi ja fanaatikuid? Kas mul on nüüd sellepärast karmavõlg, mille muidu oleks keegi teine enda külge saanud? Või peaks end hoopis rohkem süüdi tundma nende pärast, kelle elu gobon jätkuvalt mürgitas? Iseendast alustades.
Need sektid! Kas nad ei saa tõesti aru, et kogu see goboni jutt on lauslollus! Nali, mis lihtsalt hakkas oma elu elama? Nali … mille teaduslikuks tõestamiseks on valitsused kulutanud miljoneid! Ei, vist juba lausa kümneid miljoneid. Huvitav, kas need rahad nõutakse minult sisse, kui ma pettuse üles tunnustan, hoidis Elton talle nii omaseks saanud eneseiroonilist joont. Äkki saan maksegraafiku järgmiseks … 5387ks aastaks, et seda siis oma nooremlaborandi palgast maksta pärast maja ja praktiliselt kasutamatult seisva autopargi oksjonil müümist? Kui mind üldse enam kuhugi teadusasutusse nooremlaborandikski aktsepteeritaks. Ilmselt siiski – oleks keegi, kelle üle igapäevaselt irvitada.
Fanaatikud fanaatikuteks – uskuda võib ju mida iganes. Aga mida mõtlevad need tüübid, kes saavad palka goboni omaduste uurimise eest? Kas mõni neist tõesti näeb selles jamas mingit mõtet? Kas nad ei ole tõesti siiani läbi hammustanud, et tegu on täieliku umbluuga? Tahaks loota, et vähemalt mõni neist on. Samas – raske on uskuda, et teadlased on tänapäeval nii küünilised, et võtavad palka millegi tegemise eest, millesse nad ei usu. Njah, nad on kas lollid või küünilised. Ei teagi, kumb variant on hullem. Sic transit gloria mundi.
Oleks tollal – tundub, et sellest on igavik möödas – osanud suu kinni hoida, oleks maailm hoopis teistmoodi. Ei, maailm ei oleks. Maailm tervikuna raiskaks oma aega ja raha mingi muu lolluse peale. Küll aga oleks suure hulga indiviidide elu hoopis teistsugune. Hirmuäratavalt suure hulga. Viimase aja sündmused tundusid uskumatutena isegi olles need omal nahal läbi põdenud. Väga mitmed liblikad pidid oma tiibu just õigel hetkel ja õiges kohas lehvitama … ja seda nad kui kokkulepitult ka tegid. Oleks mõnigi sündmus, mõnigi saatuslik kaart olemata jäänud, või pisutki nihkesse läinud, oleks goboni-nimeline kaardimajake varisenud ajaloo prügikasti veel enne ajaloo osaks saamist. Ent seda ei juhtunud. Pea olematu tõenäosusega sündmused kuhjusid veelgi ebatõenäolisemasse põhjuste-tagajärgede võrgustikku, mis Eltoni päästmatult endasse mähkis. Veendunud skeptikuna ei uskunud ta millessegi üleloomulikku, kuid nende aastate jooksul olid teda küsimused „Miks mina?” ja „Millega olen selle piina ära teeninud?” tabanud rohkem kordi, kui ta endalegi tunnistada julges. Liblikatiibadest tõusnud õrn tuulehoog, mis ootuspärase vaibumise asemel oli paisunud tormiks, kandis gobonit ja tema loojat peadpööritavatesse kõrgustesse ja kaugustesse. Kus on see õiglane päike, mis tiivasulgi koos hoidva vaha viimaks sulatab? Peidus raskete ebateaduse pilvede taga? Või hirmupilvede?
Elton avas järgmise õlle. Pärastlõunasse tiksunud kell tähendas kolmanda joogi vääramatut õigust avatud saada. Kesvamärjukese ajutine klaaskodu oli mõnusalt külm ja kastepärleis. Pudeli sisu oli aga vastikult samal lainel selle avajas pulbitseva tunnete virvarriga. Vaht purskas pudeli suust välja ja voolas kleepuva joana mööda pudeli külge ja seda hoidvat kätt alla särgi rinnaesisele. Ehkki mõningane räpakus võis ju geniaalse teadlase kuvandiga kaasas käia, ei saa ju nii lavale astuda. Elton võttis seda kui märki, et tänane esinemine jääb ära, öelgu PR, mis ta tahab ja kuivatas õllese käe särgihõlma. Ligane ja kleepuv tunne jäi alles. Esimene lonks vastavatud pudelist kaotas koos suhu jäänud mõrkja maitsega ka väikese osa vastikustundest.
Pealegi – mida ma neile räägin? Kui mäletaks, kellele ma üldse täna esinema pidin? Vahet pole. Kas see konverents just täna oleks väärt seda, et ma ütlen, et ma olen neid kõiki kõik need aastad lollitanud? Ei ole. Selle sõnumi teatamiseks on vaja palju suuremat lava, palju suurejoonelisemat üritust kui see, kuhu mind täna veetakse!
Veider… kogu selle jama alustamiseks piisas vaid artiklist paaris mõttetus nädalalehes. Njah, päris teadusajakirjad ei avalda mu töid ju siiamaani. Kuidagi lohutavgi teada, et mingil hulgal inimestest on mõtlemisvõime säilinud. Aga mis sest kasu! Teevad midagi. Kirjutavad midagi. Loevad midagi. Nagu minagi kunagi. Aga mida see muudab? Olgu, neil on vähemalt teadmise ilu, et teevad midagi mõtestatut. Vähemalt mõni aeg. Mõni neist jõuab kunagi millegi suureni välja ja saab ehk enne surma Nobeligi kätte. Aga selleks läheb vaja aastakümneid pühendumist ja rasket tööd. Ja õnne!
Need suurelt mõtlejad, kellele õnne ei jagunud, jõuavad arusaamisele, et nende valdkond on umbtee ja et on oma eluaja kulutanud mõttetusele. Enamasti lohutavad nad end siis sellega, et on tulevaste põlvede jaoks leidnud kinnituse, et üks tee tuhandetest võimalikest ei vii kuhugi välja. Või jäävad andmeid valikuliselt esitades jäärapäiselt oma lugu kordama. Või muudavad esialgset elegantset teooriat täiendavate piirangutega segasemaks ja falsifitseerimise suhtes immuunsemaks, kuni nende talendi kunagised austajad hakkavad respekti säilitamise püüdest neid ignoreerima. Väikeselt tegijad … eks nende tulemused sõltuvad sellest, kelle teooriaid nad kunagi juhtusid toetama hakkama. Kõik sebivad ja teevad midagi, samal ajal kui mina istun suurepärase vaatega villa verandal ja esinen peakõnelejana konverentsidel, millel kuulajana osalemise kulusid ei oleks instituut mulle veel üsna hiljuti nõustunud kinni maksma. Vat nii, kulla kolleegid! See sõõm on teie terviseks – kes te mind veel soostute mäletama, tõstis Elton toosti pilvede poole.
***
Suur kollaste silmadega kajakas maandus kauni merevaatega funkvilla terrassi metallpiirdele ja laskis kuuldavale oma läbilõikava hüüatuse. Keegi ei vastanud. Elton oli saatusega leppinud ning sõitis PR seltsis vastu oma järjekordsele esinemisele.
***
“Tõelise jumalaosakese” lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.
Iga hea raamat peab ka harima. Kui oma matemaatika-alased teadmised olen ammutanud ööülikoolist, siis sellest raamatust leiab kõik kvantfüüsika-alased teadmised, mida igapäevaelus tarvis võib minna.
Hannes Tamjärv
Loe veel 100 lehekülge näidist Taavi Jakobsoni raamatust “Tõeline jumalaosake”
Uuri lisa raamatu kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt ja vaata ka Taavi Jakobsoni ETV saates “Kahekõne”
