Kuidas raskelt haigeid ravida ning millal oleks õigem ravimine lõpetada ja keskenduda lihtsalt sümptomite leevendamisele? Kuidas pakkuda võimalikult head ravi, aga vältida olukorda, et üha enam inimesi lahkub meie hulgast meditsiiniaparaatide külge aheldatuna, jõudmata lähedastega rahulikult hüvasti jätta? Neid küsimusi küsib oma raamatus"Surelikkus" kirurg Atul Gawande ja jutustab Bella ja Felixi loo.
Väga vanad inimesed kinnitavad mulle, et nad ei karda mitte surma, vaid seda, mis juhtub vahetult enne surma – nad kaotavad kuulmise, mälu, parimad sõbrad, harjumuspärase eluviisi. Nagu Felix mulle väitis: „Vanadus on pidev kaotuste jada.” Philip Roth väljendas oma romaanis „Tavaline inimene” („Everyman”) sama mõtet veel kibedamalt: „Vanadus ei ole lahing. Vanadus on veresaun.”Õnne ja tervislike eluviiside abiga – korralikult süües, sporti tehes, vererõhku kontrolli all hoides ja vajadusel arsti poole pöördudes – õnnestub inimestel sageli väga pikka aega elada ja ise hakkama saada.
