Peagi sai Kaido aimu Jaapani ja eriti sumo hierarhiast, millega ta hiljem aastaid kokku puutus, ise kogu aeg selle hierarhia ülemiste astmete poole tõustes. Sumoklubides on niisuguse kord, et kõige nõrgemad elavad koos ühes suures toas ja tugevamatel on igaühel oma tuba. Kaidol ja Otil selles mõttes vedas, et neile anti eraldi kahene tuba. Maja keldrikorrusel oli jõusaal, 1. korrusel treeningsaal, köök-söögituba ja väike puhketuba, 2. ja 3. korrusel olid elamistoad. Kaido ja Ott olid seal klubis ainsad välismaalased, kõik ülejäänud olid jaapanlastest tudengid. Kaido ja Oti saabumise ajal oli ülikoolis aga parajasti vaheaeg ja mingeid trenne ei toimunud. “Mäletan, et esimene nädal oli jube igav ning hommikul ja õhtul käisime Otiga jõusaalis. Ise pidime vaatama, mida süüa saab. Natuke raha oli meil ka, aga esimese kindla taskuraha saime alles pärast profiklubisse jõudmist. Vist anti 50 000 jeeni, mis on 350 eurot. Arvasime, et palja riisiga tugevaks ei saa ning käisime McDonald’sis ka. Eestis olin tolleks ajaks vast ainult kaks korda McDonald’sis söömas käinud. Või isegi ühe korra.
Kuni tudengite vaheaeg veel kestis, käisime linnaga tutvumas ja rongiga sõitmas. Ausalt öeldes ei saanud me vähimatki aru, kuhu need rongid sõidavad. Ostsime lihtsalt piletid ja pressisime ennast väravast läbi. Tegelikult otsisime üht suuremat parki, kus jalutamas käia. Kui rongiaknast parki nägime, läksime järgmises peatuses maha ja kõndisime tagasi. Meil mõlemal on orienteerumisega väga hästi, nii et saime ilusasti ülikooli juurde tagasi ka.”
Kui tudengid vaheajalt tagasi tulid, hakkas elu sumoklubis vaikselt arenema. Kohale tuli endine sumomaadleja ja tallipealik Hidetoshi Tanaka, kes praeguseks on selle ülikooli rektor. Kõik poisid seisid rivis, kummardasid ja said juhised, kes mida tegema hakkab. Poisse oli kuskil 30 ja nad kaalusid sajast kuni kahesaja kiloni. Hierarhia oli ülikooli klubis sama mis hiljem profiklubis ehk Kaido sõnul 1. kursuse tudeng oli 4. kursuse omale sibi. Ka Jaapani ajalehed kirjutasid, et kaks Eesti noormeest on tulnud Jaapanisse sooviga saada profisumomaadlejaks.
Range režiim ja rutiinsed treeningud
“Toonaseks tipphetkeks kujunes meile sempai ehk mentori määramine. Tema hakkas meie kahega tegelema. Me teadsime sumost ikka väga vähe. Teadsime näiteks, kuidas võita tuleb – vastase peab pikali saama või ringist välja lükkama. Meile näidati ette jalatõsteid ja venitusharjutusi. Igas sumoklubis on suur puust post, kus maadlejad harjutavad käte tööd. Seda õpetati ka meile. Stardi harjutamiseks olid poksikotid – jooksed vastu kotti. Sadu ja sadu kordi päevas. Saalil oli lausa savipõrand – nägime, et kõik on äärmiselt spartalik. Vaatasime, et teised poisid hakkasid maadlema ja meie tahtsime ka, aga meil kästi ainult harjutusi teha. Nädal läks mööda ja meid ikka veel ei lubatud maadlema. Algas teine nädal ja meid ikka veel ei lubatud maadlema. Kui trenni lõpus painutama hakati, siis vaatasin, kuidas poisid spagaati tegid, ja mõtlesin, et mina ei tee seda mitte kunagi ära. Siis oli see minu jaoks müstika.”
See oli noormeestele psüühiliselt raske aeg. Suhelda said nad ainult omavahel ja tuleviku suhtes valitses suur teadmatus, sest keegi lihtsalt ei rääkinud midagi. Ka igapäevaste trennide ajal ei olnud mingeid jutuajamisi, sest jaapanlased ei oska peaaegu üldse inglise keelt. Pea kogu suhtlemine käis kehakeeles. Kaido mäletab, et pärast trenne oli siiski enamasti hea tunne ja trennides rassimine andis positiivset energiat. Juba nädala ajaga oli neile Otiga selgeks saanud, et väga palju tööd tuleb teha, aga neid vaevas küsimus, miks neid juba profitalli ei saadeta.
Kaido ja Oti režiim oli range ja peale trenni nad tegelikult midagi teha ei jõudnudki. Kui klubis oli ka hommikune trenn, siis see algas kell 7.30. Tudengid läksid pärast seda loengutesse ja eestlased jäid kahekesi. Iga päev hommikust trenni ei olnud. Hommikul vaatasid Kaido ja Ott köögis, mida süüa saab ja tegid ise süüa. Lõuna ajal tegutsesid nad jõusaalis ja pärast seda käisid saunas, õhtupoolikul kell neli oli sumotrenn ja seejärel ühine õhtusöök. Tudengid lõuna ajal trenni ei teinud, kui just polnud tulemas suured võistlused. Maja välisuks pandi lukku kella 9 ajal õhtul. Kasina ja maitsetu söögiga oli algul väga raske harjuda. Tavaliselt oli söögiks kauss riisi, sageli viinerid ja vahel sumomaadlejate supp chanko-nabe, marineeritud juurviljad ning väike praetud liha- või kalatükk. Kuidas süüa täiesti maitsetut kuiva riisi pulkadega, see oli ülesanne omaette. “Meil Eestis on riis salatis või pudruna kisselliga, aga mitte niisugune kuiv ja maitsetu, nagu Jaapanis sööma hakkasime. Täiesti kuiva riisi oli pulkadega peaaegu võimatu süüa, sest see pudenes maha.
Leidsime Otiga väga kiiresti lahenduse, kuidas toitu maitsvamaks muuta – segasime riisi ketšupi ja majoneesiga. Siis jäi see ka pulkade peale ja läks paremini alla.” Kaido ja Oti mentori naine pidas lähima rongijaama lähedal chanko-restorani. Seda sumomaadlejate suppi söövad sumotorid iga päev. Kaido mäletab tänaseni hästi, kui neid esimest korda sinna sööma kutsuti. Seal sai ta Jaapanis esimest korda väga kõrge kvaliteediga loomaliha süüa. Selle rongijaama ümbrus on tal meeles kui hubane kant paljude väikeste tänavate, söögikohtade ja butiikidega.
Kui sumoklubi jaapanlased hakkasid kahe Eesti noormehega harjuma, hakkasid nad eestlastele alguses sumotermineid ja siis üldse jaapani keelt õpetama. Kaido muigab seda meenutades, et esimesed sõnad, mis meelde jäid, olid muidugi ropud sõnad. Esimesed nädalad Kaido ja Ott ainult treenisid, õppisid keelt ja kõike seda, mida sumoklubides tehakse. Paarinädalase Jaapanis viibimise järel hakkas algajaid eesti sumomehi vaevama suur koduigatsus. Mingil määral oli see nagu tavaline ühiselamuelu, mida Kaido oli elanud ka kooliajal, aga seda ühiselamuelu elas ta väga kaugel kodust, väga teistsuguses riigis ja kultuuriruumis. Õhtul enne magama jäämist vaevas sageli küsimus, mida ma teen siin Jaapanis. Mingit internetis suhtlemise võimalust klubis ei olnud. Kaido käis emale helistamas tänavalt telefoniautomaadist, kirjutas käsitsi kirju ja saatis need postiga Eestisse. Keelebarjääri tõttu oli postkontoris alati tegemist, et selgeks teha, kuhu saatmiseks on ümbrikule marki vaja. Tema ütles Estonia, aga teenindaja küsis, kas see oli nüüd Austraalia või Austria või muud sarnast. Kirjad said ikka saadetud ja jõudsid ema Tiina kätte. Ema kirjad jõudsid ka Jaapanisse kohale.
“Televiisor oli meil ka. Esimesed kaks või kolm nädalat nägime sealt õhtuti igasuguseid saateid, millest me mitte midagi aru ei saanud. Siis ühel õhtul tuli film, jaapani keelde dubleeritud James Bondi film. See oli tore elamus. Mäletan hästi, kuidas Otiga naersime selle üle, et James Bondi kutsuti Bondo-san. Jaapani keeles tuleb ikka “san” lõppu panna, isegi tõlkes. Kõik telesaated olid meie jaoks ikka tõeline kultuurišokk, need tundusid nii lapsikud. Aga kindlasti tekitasime ka meie Otiga jaapanlastele omamoodi šoki, sest käisime veebruarikuus tänaval lühikeste pükste ja T-särgiga, kui kohalikel olid joped seljas. Eesti talvest minnes oli seal väga soe.”
19. veebruaril 2004 istus 19aastane Kaido Höövelson Tallinnas lennukisse, et jõuda Kopenhaagenisse ja sealt edasi Tokyosse. Ta ei teadnud, millal ta jälle koju saab ja lähedasi näeb. Ta ei teadnud, mis teda Jaapanis ees ootab. Teadis ainult, et temast peaks Jaapanis saama profisumomaadleja.
20. augustil 2019 istus Kaido Höövelson Tallinnas lennukisse, et jõuda Helsingisse ja sealt Tokyosse. Seekord lendas ta koos abikaasa Leena ja poja Taariga ning ta teadis, mis teda ees ootab – Jaapani sõbrad, tuttavad ja fännid ning paljude aastate jooksul armsaks saanud paigad, mis tema sumokarjääris olulised olid. See on täiesti teistsugune reis kui üle 15 aasta tagasi sumotalli saabumise ajal. Kaido ehk jaapanlastele Baruto on nüüd Jaapanis väga austatud ja tuntud. Inimesed tunnevad uhkust, kui saavad tema seltskonnas olla.
Mis jääb nende kahe reisi vahele? Kas ta teadis, kui ränk elu teda sumoklubis ees ootab? Kui palju ta esimesel Jaapani-aastal mõtles loobumisele? Mis sundis teda pärast treeninguid ka üksi trenni tegema? Kuidas klubiomaniku naine Kaidot alandas ja kiusas? Milline on Kaido ja tema abikaasa Leena armastuse lugu? Kuidas Kaido pärast sumokarjääri lõppu neli aastat Jaapanis telesaateid juhtis ning miks ta otsustas oma ülieduka karjääri Jaapanis lõpetada ja Eestisse kolida? Nendele ja paljudele teistele küsimustele saab vastused raamatust “Baruto. Rääkimata lood”.
