Pea kalliks oma kujutlusi;
pea kalliks oma ideaale;
pea kalliks muusikat oma südames,
ilu oma meeles, kenadust, mis ümbritseb su parimaid mõtteid,
sest nendest kasvavad kõik meeldivad olukorrad,
kogu taevalik ümbrus; nendest saab lõpuks su maailm,
kui jääd neile truuks.
James Allen, “As You Think”
Kuidas võid sa kõhelda? Riski! Riski kõigega!
Ära enam hooli teiste arvamusest, nende häältest.
Tee kõige raskemat asja maa peal. Tegutse enda nimel.
Kohtu tõega silmast silma.
Katherine Mansfield
Julian teadis, et olen sügavas mõttes, ja jättis mu mõneks hetkeks üksi, nagu lastes mul läbi töötada selle, millest ta rääkis. Kui ta läks vannituppa, mõtlesin järele, kuidas ma olin juhtinud oma elu kõik need aastad. Ma kuulsin, kuidas ta vee mühisedes laulis. Mu seest tõusis suur kahetsus, kui meenutasin minevikus tehtud vigu. Selle asemel, et neid vigu enda heaks ära kasutada, toita nendega oma arengut ja õppimist, olin ma maganud, nägemata õppetunde, mida nad endas kandsid, ja kõndinud läbi elu, olles pime kasvu võimalusele ja püherdades enesehaletsuses. Ma tundsin kurbust, et polnud Juliani filosoofiaga kokku puutunud palju nooremana ja elanud elu, mis oleks paremini järginud loodusseadusi, millest ta rääkis. Nii palju väärtuslikke aastaid oli mööda libisenud, aastaid, mille oleksin võinud kulutada kõndimisele seda teed mööda, mis viis mu oma parima ja õigeima elu juurde, selle asemel et raisata andeid, mis mulle olid elus antud, elades teiste inimeste ootuste järgi. Rahvamass oli mu alla neelanud, ja ma peaaegu lasin sellel end hävitada.
Kui Julian tuli tagasi, pani ta käe mu ümber. Ta sai aru, mida ma läbi elan. “Andestamine on mõistmise vili,” ütles tark munk Thich Nhat Hanh. Sa oled oma teel täpselt sealmaal, kus pead olema. Kui mõistmine – ja teadlikkus sellest, kuidas elu su ees lahti rullub – kasvab, siis tärkab sinu sees kaunis endale andestamise tunne. Sa oled endaga liiga karm,” ütles Julian leebelt, üllatades mind oma intuitiivsuse sügavusega.
Ta viis mu toast välja koridori. Kaunid kunstiteosed rippusid seintel ja meeleolumuusika kostis õrnalt peidetud kõlaritest. Tundus, nagu enamik hotelli külastajaid magaks veel.
“Räägi mulle veel, Julian,” ütlesin ma, võttes end kokku ja tundes, et olen valmis kuulama veel seda sügavat tarkust, mida mu ülimalt tark, ent ebatavaline õpetaja minuga jagas.
“Tore, amigo,” vastas ta, kui me kõndisime lifti suunas. “See, kes mängib suurimat mängu inimesena – see tähendab, elab oma suurima potentsiaali järgi ja kõnnib autentse missiooni rajal -, on inimene, kes armastab ennast,” ütles ta. “Elada suurepärast elu on enesearmastuse ilming.”
“Ma pole niiviisi kunagi mõelnud,” ütlesin ma.
“See, kes juhib oma elu nii, nagu oleks ta üks suurimatest inimestest maailmas – tõeline raskekaallane -, on inimene, kellel pole mitte ainult tohutu eneseaustus, vaid ka sügav austus looduse jõu vastu, mis on ta loonud. Tänapäeval räägitakse palju “hetkes elamisest” ja “hetke nautimisest”. Ära saa minust valesti aru, see on äärmiselt oluline, kui tahad elada hästi. Ma usun sellesse ja olen selle täielikult omaks võtnud. Sa oled mind isegi kuulnud sellist juttu rääkimas meie lühikese koosoldud aja jooksul. Aga kõik see on tasakaal ja pole midagi halba selles, kui võtta aega ka tähtede jaoks ja lasta oma annetel suurelt särada. Tegelikult, kui sa sead endale suured eesmärgid ja ajad taga suuri unistusi, siis tegeled tohutult loova tegevusega. Sa kasutad oma kujutlusvõimet ja teisi võimeid, et ehitada üles midagi imelist. See on loovus, mis tegutseb.”
“Huvitav vaatenurk. Ma pole tegelikult kunagi mõelnud oma kõige tähtsamate eesmärkide poole püüeldes, et see on looming. Aga ongi nii! See sisaldab endas millegi loomist vaid algsest ideest. Uue äri ülesehitamine või uue toote valmistamine või oma tõelise kire järgmine pole sugugi erinev sellest, mida teeb kunstnik, kui ta muudab oma mõtteis oleva visiooni kauniks kunstiteoseks.”
“Jah. Arva ära, mida me kujundame, luues oma unistuste elu?”
“Pole aimugi.”
“Me kujundame lõpmatu väega jõudu, mis lõi kogu maailma. Nimeta seda Jumalaks, universumiks või Looduseks – silt, mille sa selle külge paned, on vaid sõna, ja ma ei taha kinni jääda siltide külge. Põhiline on see, et kui järgned sellele, mida tahad saada, armastusega ja suurte loobumiste hinnaga, siis saavutad ühenduse energiaga, mis on loonud tähed ja mered. Sinu elus hakkab toimima teatud maagia ja juhtub midagi sellist, millest su mõistus ei saa aru. Hakkavad ilmuma märgid, mis ütlevad sulle, et oled õigel teel. Sa sõidad koju ja läbid rohelise laine just siis, kui oled mõelnud, kas see inimene, kelle kohtama kutsusid, on sulle õige. Või helistab õigel ajal sulle õige inimene, aidates sul otsustada, kas see töö, millega tegeled, on sinu jaoks parim. Või ilmub lahendus raskele probleemile raamatus, mille võtsid kätte hambaarsti ooteruumis hammaste puhastamist oodates. Kuidas see vana ütlemine ongi: “Sünkroonsus on Jumala viis jääda anonüümseks.””
“Oi, see on küll hea ütlemine, Julian.”
“Nagu ma ei teaks seda,” ütles ta sujuva enesekindlusega, kui me astusime liftist välja, kiiskavasse fuajeesse. Päike paistis läbi maast laeni akende ja gerberad, mis olid igal pool, andsid ruumile pidulikkust. Ma olin selle hotelli üle uhke. Mul oli hea tunne selle üle, mille olin siin loonud.
“Kui annad endast parima ja pühendad end täiuslikkuse saavutamisele, siis universum toetab sind ja annab sulle tuult tiibadesse. Ta näeb inimest, kes liigub oma ideaalide suunas ja tahab saada selleks, kelleks on loodud saama. Selline jõupingutus ei jää kunagi tähelepanuta nende silmade poolt, kes maailma valvavad. Aga pea meeles, et kõik ei lähe nii, nagu sa tahaksid. Mängus on kõrgem intellekt, kelle loogikat me tihti ei suuda mõista. Aga kui jätkad endast parima andmist ja lased elul teha ülejäänu, leppides kõigega, mis tuleb, teades, et see on su suuremaks hüvanguks, siis läheb kõik hästi. Tegelikult paremini, kui ootasid.”
Samal ajal kui ma lasin sellel mõttel kinnistuda, heitis Julian end fuajee põrandale pikali ja hakkas tegema mingeid kummalisi liigutusi. Vastuvõtulaua meeskond vaatas ja hakkas vaikselt itsitama. Maria oli võlutud. Julian tegeles oma asjaga, kindla peale. Ta ei pööranud tähelepanu sellele, mida teised temast arvasid. Oli selge, et senikaua kui ta tegi seda, mis tundus talle õige, jätkas ta seda. Ta elas elu omadel tingimustel. Nagu ta mulle oli õpetanud, oli see edu tegelik tähendus.
“Ma teen praegu alla vaatavat koera. Joogaharjutusi teen ma iga päev, et oleksin energiline ja heas füüsilises vormis. Sa peaksid seda proovima. Seda on tehtud tuhandeid aastaid ainsal põhjusel – see toimib. Kuule, kui Madonna ja Sting usaldavad seda, siis see ei saa ju nii halb olla, eks?” ütles ta muiates, keskendudes oma asendile, lihased pinguldumas, kui ta graatsiliselt liikus.
Pärast selle asendi hoidmist mõne hetke jooksul tõusis ta püsti ja jätkas. “Igatahes, tagasi selle juurde, mida ma tahtsin öelda. Liiga paljud spiritistid maailmas kannatavad tänapäeval haiguse all, mida ma nimetan “hinge apaatiaks”. Nad räägivad, et ei maksa taga ajada oma unistusi või ette võtta liiga suurt mängu, öeldes, et see kontrollib su saatust ja sunnib peale tulemusi. Milline mõttetus!” ütles Julian, lehvitades dramaatiliselt käsi.
“Jah, ma loodan, et see asi on selge: nendel, kes elavad oma parimat elu, elu, mida saatus on nende jaoks soovinud, on õnnestunud säilitada õrn tasakaal millegi tegemise ja millegi juhtuda laskmise vahel. Ma olen nõus, et liigne püüdmine pole midagi muud kui jõe sundimine ja tulemuste forsseerimine. Aga liiga paljud vaimsed otsijad tunduvad arvavat, et kõva töö, distsiplineeritus ja soovide poole püüdlemine on ebatervislik ja ebaspirituaalne. Miski ei saa olla tõest kaugemal. Eesmärkide seadmine, aja õige kasutamine ja kalkuleeritud riskide võtmine oma soovide saavutamiseks on tegelikult väga spirituaalne, sest sa kasutad oma andeid ja jõudu, mis on sinusse paigutatud väga väärtuslikul põhjusel. Inimesed, kes ei arva nii, võivad olla muul moel äärmuslikud, näiteks töörabajad, aga ka nende vaated on ekstreemsed ja tasakaalust väljas. Nii palju kui mina tean, on igasugune ekstremism ebatervislik.”
“Kas inimesel on võimalik olla liiga spirituaalne?”
“Kindlasti. Oma toas istumine ja terve päeva mediteerimine või palvetamine, et saada unistuste elu, ei anna sulle su unistuste elu, ja teistsugune arvamus pole midagi muud kui maagiasse uskuv mõtteviis. Tegelikult on see petlik. Ma rääkisin sulle, et usun – on olemas üldine saatuse plaan, mis on kirja pandud enne meie sündimist maailma. Inimestele on antud vaba tahe teatud põhjusel: astuda samme, et oma saatust täide viia. On palju tühje kohti, mida saame täita, ja palju punkte, mida omavahel ühendada. Sa pead tegema jõupingutusi ja ohverdusi, mida on vaja oma unistuste elu juurde jõudmiseks. Sa pead olema distsiplineeritud ja tegema tarku valikuid. Tegudel on tagajärjed, ja selleks, et koristada oma unistuste vilja, pead külvama seemneid. See on teine loodusseadus. Kui sa mind ei usu, siis räägi mõne eduka farmeriga. Nad ütlevad sulle, et mitte miski ei kasva põllul ilma raske tööta ja seemnete muldapanekuta. Kui nad lihtsalt istuksid päev otsa mediteerides ja palvetades, kaotaksid nad oma farmi.”
“Minu meelest on see õige,” ütlesin ma. “Ma ei suuda kujutleda, et mu saatus tuleb ja koputab uksele, kui ma ei tee midagi, et teda enda poole tõmmata. Ma nõustun sinuga, Julian, mida rohkem ma selle üle mõtlen: meile kui inimestele ei antaks isiklikku jõudu, kui me poleks määratud selle abil tegutsema.”
Me astusime õue, hommikuvärske õhu kätte.
“Just nimelt, Dar. Iga anne, mis meile on antud – ja igaühel on mingi anne -, on antud põhjusega. Iga andega koos oleme saanud kohustuse, et me arendame ja täiustame seda ja seejärel kasutame maailmas viisil, mis rikastab teiste inimeste elu. Inimestes, kes ei taha seada endale eesmärke, et seejärel julgelt sinnapoole püüelda, on peidus palju hirme. Nad kardavad. Neil on probleeme, millest nad tuleb terveks teha, ja varjukülgi, millega nad peaksid tegelema.”
“Millised hirmud neil võivad olla, Julian?”
“Läbikukkumise hirm, hirm edu ees, tundmatusehirm, tagasilükkamise hirm, hirm olla teistsugune, hirm mitte olla piisavalt hea … ma võiksin jätkata. Igaüks, kes ei anna endast parimat, ei pühenda end kõrgeimale eesmärgile ega ela täiuslikkuse standardi järgi, on põhiolemuselt inimene, kellel on hirmud, millest nad vajavad tervenemist. Ma pean selgitama: sellel planeedil pole ühtki inimest, kellel poleks mõnda hirmu, mis teda piirab, nii et ta ei ela oma tõelise potentsiaali kohaselt. Jällegi, inimeseks olemine tähendab ebatäiuslikkust ja selle üks ebatäiuslikkuse põhjuseid on hirmud, mille oleme üles korjanud, olles siia maailma tulles loobunud oma algsest täiuslikkusest.”
“Niisiis näitab paljude inimeste jutt “tulemuste minnalaskmisest” ja “hetkes olemisest” hirmu, õigus?”
“Päris nii see pole, Dar. Nende filosoofia on teoorias õige, aga see, kuidas nad tegutsevad, on vale. On sul meeles see ütlus, mida ma sulle kogu aeg kordan: anna endast parim ja las elu teeb ülejäänu. Järgi oma unistusi. Tee kõik, mida suudad, et üles ehitada elu, mida tahad. Külasta kohti, mis sind hirmutavad, ja ära loobu oma suurepärasusest, mille kohta sa südamepõhjas tead, et pead seda maailmale esitlema. Kui oled teinud kõik, mis sinu võimuses, et su soovid täituksid – ja ainult siis -, jäta tulemused rahule. Pärast seda, kui oled oma osa ära teinud, andes endast kõik, lõdvestu ja võta vastu, mis tuleb. Sa tegid kõik, mida suutsid. Sa tegutsesid vastutustundlikult ja parimal viisil ning tegid parimaid valikuid, mida su võimuses oli teha. Nüüd võtku üle kõrgem jõud ja juhatagu sind sinna, kuhu sa oled loodud minema. Las elu viib sind saatuse teele. Siinkohal pead lihtsalt lõdvestuma ja talle järgnema.”
“Hästi, saan aru. Jällegi see tasakaalu küsimus. Ma pean tegema oma osa ja seejärel elu või loodus või Lõpmatu Intelligents või Jumal – mis tahes sildi me paneme sellele kõrgemale võimule, kellel on ülim kontroll – teeb ülejäänu. Ja tulgu mis tuleb, ma pean aru saama, et sellel on oma põhjus.”
“See on tegelikult su suurimaks hüvanguks ja selleks, et viia sind sinna, kuhu sul on vaja minna. Kui oled andnud endast parima ja elanud kooskõlas loodusseadustega, siis see, mis tuleb, on õnnistus, ehkki võib algul näida needusena.”
“Väga võimsad ideed, Julian. Väga võimsad. Niisiis need niinimetatud spiritistid kogu oma jutuga minnalaskmisest, elust ilma eesmärkideta ja hetke järgmisest on tegelikult inimesed, kes kardavad. Nad panustavad vähe ja lasevad hirmudel oma elu üle valitseda. Nad on tasakaalust väljas,” märkisin ma, püüdes eristada ja kokku võtta selle, mida Julian oli mulle just õpetanud.
“Jah. Paljudele neist pole nende “spirituaalsus” midagi muud kui mask, mida nad kannavad, et kaitsta neid hirmunud väikeseid lapsi enda sees, kes tegelikult juhivad nende elu. Nad kardavad, et nad ei suuda või pole piisavalt head või et see tee võib olla raske. Niisiis toovad nad vabandusi, et vabastada end mis tahes vastutusest. Nad valitsevad oma elu selle alusel, mis vastavalt planeetide asendile või mingi tulevikuennustaja arvamusele on nende saatus. Ära saa minust valesti aru, Dar, ma õppisin Indias, et astroloogia on võimas teadus ja võib olla vägagi usaldusväärne. Seda on edukalt kasutatud tuhandeid aastaid. Aga küsimus on tasakaalus. Lasta end täielikult selle abil end valitseda tähendaks minu jaoks ohvri mängimist. Süüdistada oma meeleolu, tegematajätmisi ja vigu selle alusel, kuidas planeedid paigutuvad, tähendab anda ära see jõud, mida olen inimesena andnud planeetidele, kuule, tähtedele See on nõrkusega elamine. Pea meeles, et sa pole su tujud, vaid jõud, mis on palju suurem. Sa pole su psüühika, vaid jõud, mis on sellest palju targem.”
“Ma saan sinust, Julian, aru niimoodi, et inimesed, kes ei tee, mida on vaja teha, ega püüa saavutada elu, mida tahavad, on tegelikult vastutustundetud, sest nad ei kasuta neile antud andeid.”
“Nagu ma eile garderoobis ütlesin: “Olla õnnelik on meie sünniõigus.” Me oleme programmeeritud tegema oma eluga midagi erilist ja näitama oma erilisi andeid maailmale. Martin Luther King ütles hästi: „Igaühel on võime olla suur, mitte kuulus, vaid suur.” Ent me reedame end. Me mängime väikest mängu ja oleme pelglikud. Me võtame vastu usu, mis õpetab meile, kuidas elada: “ära proovi”, “ära unista”, “ära sära liiga eredalt, või muidu paistad välja – ja kukud läbi”.”
Me astusime täiusliku päevavalguse kätte. Ferrari tõmbas endale nii mõnegi hotelli saabuva inimese imetlevaid pilke. See oli vapustav auto ja suurepärases korras, ehkki vana mudel. Julian naeratas seda vaadates.
“Tule, amigo, lähme sõitma.”
Ma polnud kunagi varem Ferraris istunud ja mulle meeldis selle sensuaalse kogemuse juures kõik. Pronksikarva istmele vajudes panin silmad kinni ja nautisin Itaalia naha rikkalikku lõhna. Kui Julian käivitas auto, ärkas mootor möirates ellu. Julian pani elegantselt sisse esimese käigu ja kihutas hotelli juurest minema ning pealtnägijad jälgisid autot ja kaht õnnelikku, kes selles istusid.
Julian sirutas käe ja lülitas CD-mängija tööle. U2 “Beautiful Day” koostis võrratust helisüsteemist, kui sõitsime läbi ikka veel vaiksete linnatänavate kiirteele, mis viis linnast välja.
“Kuule, Julian,” ütlesin ma. “Kelle auto see ikkagi on?”
“See on saladus,” vastas ta napilt ja koputas sõrmedega muusikataktis.
“Kas sa vähemalt võiksid öelda, kuhu me sõidame?”
“Camdeni koobaste juurde,” vastas Julian, andes gaasi. Ta silmad olid täielikult keskendunud teele ja ta näol peegeldus rõõm, mida ta tundis. Selge, et talle meeldis väga selle autoga sõita.
Ma olin Camdeni koobastest kuulnud. Need olid iidsed koopad kose juures ning arheoloogid ja seiklejad uurisid neid pidevalt. Mul polnud aimugi, miks Julian viib mu sinna. Ja ma ei küsinud.
“On aeg hakata tööle Seitsme Staadiumiga, Dar. Eilne õhtu ja tänane hommik olid ettevalmistus. Sul läheb väga hästi – ma tean, et hakkad järgnevate nädalate ja kuude jooksul nägema võimsaid tulemusi. Ma võin sulle silma vaadates näha, et sa oled pühendunud. “Pühendunud” on väga tähtis sõna. Elada pühendunud elu on äärmiselt tähtis eesmärk. “Pühendumine” ja “vastutuse võtmine” on sõnad, mis on su olemuse tuumas. Sa pead sageli mõtlema neile sõnadele ja nende eest seisma.”
“Ma luban, et võtan neid tõsiselt, Julian,” ütlesin siiralt.
“Ärkamise Seitse Staadiumit on protsess, mis võimaldab elada oma parimat elu ja kõndida oma saatuse teed mööda. Need seitse seisundit aitavad sul äratada oma parima mina ja ilmutada potentsiaali, mille andis jõud, kes saatis su siia maailma. Vähesed inimesed maailmas on tänapäeval teadlikud neist seitsmest staadiumist, aga varsti see muutub,” ütles Julian salapäraselt. “Need seitse staadiumit peegeldavad teed, mida peab käima iga otsija, et jõuda oma algse loomuse juurde – sellesama vaimu, keha ja hinge seisundi juurde, mis neil oli olemas algul, kui nad olid veel täiuslikud ja puhtad.”
“Kui ma teen kõik need seitse staadiumit läbi, milline ma siis olen inimesena?” küsisin lootusrikkalt.
“Kui teed läbi kõik need seitse staadiumi, mu sõber, siis jõuad seisundisse, mida tavaliselt nimetatakse “valgustunuks”. Ainult käputäis inimesi, kes on sellel planeedil elanud enne meid, on jõudnud sellega lõpuni, aga ka see on muutumas. Kui maailm avastab enese äratamise protsessi, mida ma nüüd sinuga jagan, siis ta muutub.”
“See on võrratu lubadus, Julian.”
“Ma tean. Tean ka seda, et ehkki süsteemist, mida ma sulle kohe tutvustan, on lihtne aru saada, on väljakutse kaasata see oma ellu. Palun ära saa minust valesti aru – ma ei ütle, et seda oleks raske järgida. Tegelikult on mõned selle osad uskumatult kerged. Lihtsalt sa pead end pühendama selle protsessi õppimisele ja jääma selle juurde, kuni sellest saab su teine loomus.”
“Hästi, millised need seitse staadiumit siis on?” küsisin ma.
“Esimeses Staadiumis viibib praegu enamik selle planeedi inimesi. See on ebateadliku elu elamise staadium – inimene on nii-öelda rooli taha magama jäänud. Seda tuntakse ka “vales elamisena”, sest inimesed sellel esimesel isikliku arengu etapil hellitavad valet selle kohta, kuidas maailm toimib ja kuidas nemad selles toimivad. Mitte mingil juhul ei mõista ma hukka inimesi, kes veedavad kogu oma elu selles staadiumis. Kes olen mina, et teisi hukka mõista? Ent ma konstateerin fakti, öeldes sulle, et see on teadvuse kõige madalam tasand, millel inimene võib tegutseda, võrreldes kõigi seitsmega. Nendel, kes on Esimeses Staadiumis, pole ühendust tõega.”
“Mida sa sellega mõtled, Julian?”
“Noh, järgmiste nädalate jooksul jagan ma sinuga paljusid tõdesid, kuidas meie maailm toimib ja mida sa pead tegema, et leida ehedat edu. Olla teadmatuses nendest tõdedest tähendab elada vales. Kui sa ei teadvusta, mida elu tegelikult tähendab ja miks me siin elame, siis on sul asjadest moonutatud ettekujutus. Kurb küll, aga see käib enamiku inimeste kohta. Nagu ma sulle eile õhtul rääkisin, muutub see väga kiiresti ja enamiku inimeste teadvuse tasandil leiab varsti aset kvanthüpe. Oled sa näinud filmi “Maatriks”?” küsis Julian.
“Jah, olen küll. Lahedad eriefektid,” avaldasin ma tunnustust.
“Dar, see film on midagi palju rohkemat kui lahedad eriefektid. Ainult efekte saab sellest filmist enamik inimesi. Paljudele on see lihtsalt järjekordne Hollywoodi märulifilm. Aga otsijatele meie seas – see tähendab neile, kes otsivad vastuseid küsimustele, miks me siin oleme ja milline on maailma tõeline loomus – on “Maatriks” filosoofiline meistriteos. See on väga sügav film. Tegelikult teen ma nüüd tavatu avalduse ja ütlen, et “Maatriks” on kõige filosoofilisem film, mis kunagi on tehtud.”
“Tõsiselt?” küsisin ma, olles Juliani avaldusest üllatunud.
“Absoluutselt. Filmis ütles Morpheus Neole, et meie maailm – see, mida me näeme oma praeguse tajutasandi silmadega – pole midagi muud kui illusioon. See on vale, mida me endale räägime. Filmis tuleb välja, et kõik, mida tegelased pidasid tegelikuks maailmaks, on arvuti genereeritud hallutsinatsioon nimega Maatriks. See on fantastika, Hollywoodi osa filmis. Meie maailm pole muidugi mitte arvuti genereeritud fantaasia. Aga see, mida sa pead tegelikuks maailmaks, mu sõber, on tõepoolest illusioon.”
“Ma vist ei saanud su mõttele pihta, Julian. Mida sa täpselt pead silmas, öeldes, et maailm, mida ma näen, pole see, mida ma arvan nägevat?”
“Noh, viis, kuidas sa maailma näed, on selle viisi, kuidas sind on õpetatud maailma nägema, funktsioon. Sellest ajast saadik, kui olid väike laps, treeniti sind ja tehti sõltuvaks teatud asjade uskumisest. Näiteks, sulle räägiti, et tuleb sulanduda massi hulka ja käituda nagu kõik teised. Sulle õpetati, et ei tohi liiga kõvasti laulda, kui olid rõõmus, ega mitte liiga suurelt unistada, kui olid millestki innustunud. Sa õppisid, et neid, kes on teistsugused, ei tunnustata ja et konformism viib edule. Sulle õpetati mitte tõde rääkima ja mitte olema liiga armastav, sest siis kasutatakse sind ära. Sulle õpetati, et omand ja väline võim toovad sulle kestva õnne.”
“Kes neid uskumusi meile õpetasid?”
“Sinu vanemad. Sinu õpetajad. Religioossed kujud. Sinu sõbrad. Televisioon ja meedia.”
“Ja milline osa sellest, mida mulle õpetati, pole tõsi?”
“Noh, maailmas toimub midagi palju rohkemat kui inimesed teavad. Või las ma ütlen teismoodi: sa pole see, kes sa praegu enda arvates oled. Sul on palju rohkem sisemist jõudu ja potentsiaali, kui suudad oma kõige pöörasemates unistustes ette kujutada. Sa oled loodud tegema suuri asju. Suur osa sellest, mida sulle on õpetatud selle tohutu, kauni maailma kohta, on täielik vale.”
“Näiteks, mis?”
“Esiteks, me kõik oleme nähtamatul tasandil üksteisega seotud. Me kõik oleme õed ja vennad, kes kuuluvad ühte ja samasse perekonda. On ainult illusioon, et me oleme eraldatud. Müstikud ja targad on meile seda tuhandeid aastaid rääkinud – me oleme tehtud ühest ja samast kangast, ja kui me teeme kellelegi haiget, siis teeme haiget ka iseendale. See on üks põhilisemaid loodusseadusi ja ikkagi ei näe enamik inimesi oma piiratud tajutasandi tõttu seda, mis meile, inimestele, on kättesaadav. Niisiis elame vales. Me võitleme üksteisega selle nimel, mida peame nappideks ressurssideks. Meil ei õnnestu üksteist toetada. Me kogume ja kahmame, sest kardame.”
“Kardame?”
„Jah, me kardame, et kui teine võidab, siis meie peame kaotama. Me kardame, et maailmas pole piisavalt küllust ja rikkust kõigi jaoks. Me kardame, et kui aitame tõeliselt teist inimest, siis kuidagi kaotame midagi, selle asemel et näha selle vale taga tõde: mida rohkem me teisi aitame, seda rohkem küllust tuleb meie ellu. Ühe ajatu universaalse tõe võib sõnastada lihtsalt: kui vahetad ellujäämissunni südamest tuleva teenimispühendumise vastu, siis saabub su ellu plahvatuslik edu.”
“Võimas mõte,” märkisin ma.
“Niisiis tähendab Esimene Staadium seda enesereetmist, millele olen vihjanud meie kohtumisest peale. Me oleme sündinud täiuslikeks – selles puudub hirm, see on lõpmatu tark, piiritu potentsiaal, puhta armastuse seisund. Oma hirmus mitte sulanduda rahvamassi hakkame unustama oma algset loomust ja võtame omaks meid ümbritseva maailma uskumused, väärtused ja käitumise. Aga vaata seda vihkamist, mis on meie maailmas. Maailm on kaotanud tee ja kõige kurvemas olukorras, kus ta kunagi on olnud. Liiga palju hirmu ja vihkamist on sellel planeedil tänapäeval,” ütles Julian nukralt. “Meil läheb vaja jõudu, et lahkuda rahvamassist ja olla truu oma algsele loomusele. Kuid seda tähendabki olla juht – lahkuda rahvamassist ja olla truu sellele, kes sa tegelikult oled. “Sa ei leia teemante ladudes, sandlipuid lärmi seast, lõvisid helvestest ega pühamehi rahvamassist,” ütles müstik Kabir.””„Miks peaks keegi end teadlikult reetma ja hakkama elama vales?”
“Suurepärane küsimus. Kõigepealt las ma ütlen sulle, et kui sa end reedad, siis südamepõhjas sa tead, mida teed. Igaühel meist on tunnistaja – sügav teadmistepaik, mis elab meie ehedas tuumas -, mis jälgib kõike, mida teeme. Seda teadmistepaika nimetatakse tavaliselt südametunnistuseks. Kui me ei ela ehedalt, siis tunnistaja näeb seda. Kui petame või valetame või käitume isekalt, siis tunnistaja näeb seda. Kui me end ei hinda, mängime oma elus madalat mängu ja keeldume elamast vastavalt sellele suurepärasele potentsiaalile, mis on meile antud, siis tunnistaja näeb seda. Oma tegeliku loomuse reetmine juhib meid aeglase ja valulise surmani. Tunnistaja ei suuda uskuda, mida me endale teeme. Ta ei suuda uskuda, et oleme nii mõttetud. Ta ei suuda vaadata selliseid inimsusevastaseid kuritegusid. Niisiis hakkab ta eemale hoidma ja vaikib. Meie, inimesed, hakkame kaotama eneseaustust. Meie eneseväärikus langeb. Me tunneme end õnnetuna, vihasena, ärritununa. Füüsilisel tasandil pole meil energiat ja vitaalsust ning me võime isegi haigeks jääda. Me teeme endale seda kõike, aga üldiselt juhtub see alateadlikul tasandil. Me lihtsalt nõustume selle valega, kes me peame olema ja kuidas peame elama. Lõpuks see tapab meid. Seejärel, surivoodil, saame lõpuks aru, et me ei elanud elu, mida oleksime pidanud elama. Aga selleks ajaks on juba liiga hilja.”
“Aga miks peaks keegi endale tegema sellist asja?” nõudsin ma.
“Sest me ei oska paremini. Kõik algab siis, kui oleme lapsed. Lastena me ootame, et vanemad õpetaksid meile, kuidas maailm toimib. Me tunneme nälga nende armastuse järele. Nii me teeme mida tahes, et saada sellisteks nagu nemad, lootes, et kui mõtleme, tunneme ja tegutseme nagu nemad, saame nende imetluse osaliseks. Kahjuks jätame seda tehes seljataha oma tõelise mina.”
“Enesereetmine,” mainisin ma.
“Täpselt. Selleks, et äratada oma parimat mina, peab minema teekonnale sealt, kus sa praegu, täiskasvanuna, oled, et jõuda kohta, mida sa kunagi, vastsündinuna, tundsid. See on naasmine oma algse loomuse juurde. Me juba oleme need, kes alati unistasime olla. Me lihtsalt oleme selle tee peal unustanud. Seepärast ma usun, et kogu eneseparandamise teooria on mõttetus. Pole olemas ühtki inimest, kes vajaks parandamist – keegi ei saa parandada täiuslikku ja iga soovitus seda teha paneb meid lihtsalt rohkem tundma end süüdi, et me pole piisavalt head. Ühegi inimese kohus pole enda parandamine, vaid enda meeldetuletamine. Meeldetuletamiseks on vaja taastada seesama seisund ja ehe jõud, mille me kaotasime, lahkudes ideaalsest vastsündinud lapse seisundist ja minnes sellesse hirmuga täidetud maailma, maailma, mis on meid tee peal ära rikkunud. See “rikkumisprotsess” on tekitanud igaühele meist illusioonid. Elu tõe ja meie inimliku taju vahel on filter. See filter ehk isiklik kontekst koosneb kõigist meile õpetatud valedest. Maailm, kus me enda arvates elame, olles oma elu Esimeses Staadiumis, pole tegelikult mitte midagi muud kui fantaasia. See on tõepoolest vale. See, mida näeme, pole tõde, vaid koosneb kõigist neist viisidest, kuidas meid on treeninud nägema teised inimesed, ükskõik kui hästi nad seda ka mõtlesid.”
“Justkui oleksime punt laborihiiri, kes on määratud tükikese juustu eest rattas jooksma,” ütlesin ma.
“Ma olen nõus. Pea meeles, et me ei näe maailma sellisena, nagu see on, vaid nagu meie oleme. Me näeme maailma läbi oma isikliku taju filtri, mis ühendab endas kõik uskumused, hirmud, oletused ja väärtused, mille oleme saanud vanematelt, esimestelt õpetajatelt ja maailmalt laiemas mõttes, püüdes sobituda massi hulka ja olla armastatud.”
“Täiesti vapustav, Julian. Tegelikult on seda raske uskuda. Ma pole kunagi, kordagi mõelnud, et maailm, mida ma iga päev näen, ei pruugi peegeldada tegelikku tõde.”
“Mõnda aega tagasi treenisin ma üht teist inimest ja me istusime klassiruumis, kus andsin talle ühe tunni. Ta esitas mulle küsimuse ja ma andsin talle leebelt vastuse. Otsekohe muutus ta kehakeel ja ta sai väga vihaseks. Ta käitus vastavalt sellele, mida ta uskus, ja see põhjustaski niisuguse reaktsiooni – ta tundis, et olin temasse suhtunud tõrjuvalt. Tegelikult ei teinud ma midagi sellist. Kui me vaatasime selle ebamugavustunde põhjuseid sügavamalt, tegi ta täieliku läbimurde. Ta isa oli olnud äärmiselt nõudlik inimene, kes pani mu õpilase sageli end tundma tõrjutuna. Temas oli kujunenud uskumus „inimesed tõrjuvad mind” ja see iidne muster kordus kogu elu. Seda teada saada oli mu õpilasele väga tähtis. Pea meeles, et teadlikkus eelneb valikule ja valik eelneb muutusele,” ütles Julian, pöördudes maanteelt üherealisele teele, mis viis Camdeni koobaste juurde.
“Mis see tähendab?”
“Kui saad teadlikuks millestki, mis pole su elus õige, võid teha uusi valikuid. Need uued valikud viivad positiivsete muutusteni. Ütleme näiteks, et sul on puudusekannataja-mentaliteet. Sa arvad, et oled maailma kõige suuremeelsem inimene, aga see pole muud kui eitus. Sa ei taha näha, mis toimub tegelikult su pealispinna all. Tegelikult oled sa väga isekas inimene ja püüad endale hoida kõike, mis võimalik. Igaüks näeb su isekat käitumist. Nad näevad, et sa ei pea maailma külluslikuks paigaks, niisiis muudkui kogud. Kui nad on endaga tööd teinud ja neil on teatud isiklik arengutase, siis nad teavad, et sa käitud niimoodi seetõttu, et mingil tasandil sa kardad. Kartus kaotada seda, mis sul on olemas, kartus, et sind kasutatakse ära, kartus ebaõnnestumise ees – praegu pole oluline, mis on sügavam probleem. Aga inimesed näevad, et hirm sunnib sind niimoodi käituma ja teavad, et see tuleb lapsepõlve valudest – nagu on kõigi valudega, iga inimese puhul. Igal juhul, ise pead sa end armastavaks ja suuremeelseks. Oletame, et sul on julgust küsida inimestelt ausat vastukaja, kuidas sa peaksid end parandama. Ütleme, et su lähedastel on piisavalt julgust rääkida tõtt. Nad ütlevad sulle seda, mida on kogu aeg teadnud: sa tegutsed lähtuvalt puudusest ja sa pole nii helde, nagu sa alati oled endast mõelnud. Kui sa neid kuulaksid, siis ehitaks see sinus üles uue teadlikkuse. Varjud, mis olid kord alateadvuse vallas, liiguksid nüüd teadvuse valda, kus sa saaksid neid näha. Eneseuuring on esimene samm isikliku suuruse suunas. Sa võiksid uurida, kust on tulnud see uskumuste süsteem ja kust said alguse esimesed hirmud. See uus teadlikkus juhiks sind uute valikute juurde, kui sul on soovi neid teha. Sa võiksid olla heldem ja keelduda tegutsemast vanal isekal viisil. Need uued valikud juhiksid su uute muutusteni mõtetes, tunnetes ja tegudes. Su elu muutuks. Kas poleks tore?”
“Väga huvitav, Julian. Ma tean, et oleme peaaegu koobaste juures. Oi, see on küll kaunis,” ütlesin ma, vaadates lopsakaid rohelisi niite, kus kasvasid kollased lilled. Tee kõrval jooksis oja ja selle kulgu palistas tammeallee. “Aga ülejäänud staadiumid? Esimene Staadium on see, kus inimesed on teadmatuses elu tõdedest ja neil pole aimugi, kuidas maailm tegelikult toimib. Nad ei näe, et projitseerivad oma hirme, vääruskumusi ja -hoiakuid maailmale ning saavad seetõttu reaalsusest moonutatud pildi. Ma saan aru, et enamik inimesi on selles staadiumis ja seetõttu on maailm sellises segaduses nagu on. Me oleme eraldatud oma algsest loomusest. Ma usume väljamõeldisi oma kunagi suurepärase loomuse kohta. Selle enesereetmise tagajärjel oleme lakanud toimimast ja välja on kujunenud enesepõlgus. Ma arvan, et oleme lahkunud oma armastavast, kartmatust ja erilisest minast ning toppinud end vormidesse, mis lasevad meil sobituda rahvamassiga, ning seetõttu oleme hakanud end vihkama – sügavamal, ilmselt alateadlikul tasandil. Pole ime, et enamik inimesi on nii õnnetud ja vihased.”
Julian laskis signaali. Ta tõstis ühe käe üles, hoides teist roolil, ja hakkas kõigest kõrist laulma “Imeilusat päeva”, mis enne tuli CD-lt. Ta oli jälle rahul mu arusaamisega tarkusest ja protsessist, mida ta mulle õpetas. Ma teadsin, et ta on rõõmuga mu treener, ja mul oli hea meel olla ta õpilane. Julianilt õpitu oli tõeliselt hindamatu. Kui rohkem inimesi võiks kuulda seda, mida kuulsin mina, siis oleks meie maailm tõepoolest hoopis teistsugune. Seal oleks rohkem õiglust, ehedust ja armastust. Sellel hetkel ma pühendusin mulle õnnistuseks saadud informatsiooni sügavamale mõtestamisele ja ka selle levitamisele teiste seas. Termin “evangelist” on tänapäeval saanud negatiivse varjundi. Tegelikult see tähendab lihtsalt “seda, kes levitab häid uudiseid”. Ma hakkan Juliani sõnumit levitama. Minust saab evangelist.
Katkend pärineb Robin Sharma raamatust “Avasta oma saatus”
