Mind julgustas hirmude kohta kirjutama see, et need esinevad meie kõigi eludes niivõrd tugevate jõududena, ükskõik kas need juhtuvad siis meid armastuses või tööasjus tagasi hoidma või meid õnnetuste suunas tõukama. Tõepoolest, ärevus, hirm ja häbitunne (milleni me varsti jõuame) on süüdi peaaegu kõigis muredes, mille vastu inimesed abi otsivad – või siis seda teha ei suuda –, nende seas vihaprobleemid, mured läheduse või eneseaustusega. Kuigi kõigi inimlike murede põhjapanev nimekiri oleks tõepoolest ääretult pikk, saab inimliku õnnetuse põhjused nii isiklikus elus kui ka poliitikavaldkonnas taandada nendele kolmele võtmeemotsioonile: ärevus, hirm ja häbi. Või täpsemini neile segavatele, kutsumata külalistele reageerimise viisidele, mille tulemuseks on enamiku meie õnnetuste teke ja püsimine. Võibolla ongi kõige tähtsam just mõista, kuidas need tunded meid mõjutavad ja kuidas endaga nende haardes toime tulla, kirjutab Harriet Lerner oma raamatus „Hirmutants“.
Kuna soovimatud tunded pole mullegi võõrad, jagan ma järgnevates peatükkides psühholoogi- ja terapeuditöö käigus kogutud isiklikke lugusid ja näiteid. See raamat aga ei esita uut, näiteks seitsmeteistkümnest päevast koosnevat kava, mis aitaks sul paanitsemise lõpetada. Samuti pole tegu kõikehõlmava raamatuga.
