Kipitamine ja kiitsakus tundub olevat tänases maailmas püstitatud ideaal. Püüdlus hingevalu puhul tõelisest valu tundmisest üle libiseda seab meie elule mitmeid piiranguid, teeb selle kiitsakaks. Kohtun sageli oma töös väga ahtaks kahanenud maailmadega, milles on tõeliselt keeruline elada. Piltlikult võttes ei mahu ümbergi pöörama. Sellises maailmas on tohutult kujutletavaid ohte ja palju keelatut. Keelatud on teatud teemad, inimesed, paigad ja isegi mõtted. Kõik see, mis võib mingilgi määral kogetud valu meenumiseni ja valu kogemiseni viia, kirjutab Naatan Haamer oma raamatus „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“.
Selleni on meid toonud ühiskonnas valitsevaks saanud hirm tõelise valu tundmise ees, mis muudaks turvalisena tundunud elu kõhedaks ja ebamugavaks. Mõtlemata seejuures, mida me tegelikult kaotame päris kogemuse ehedat mõju eirates.
Küllalt sageli kuulen seisukohta, et kriisiolukord tuleb ruttu seljataha jätta ja eluga edasi liikuda.
