Esivanemate vaimud võivad olla/saada oma järeltulijate kaitsjateks. Nad lausa ihkavad seda, sest neid huvitab otseselt, et nende suguvõsa on õitsval järjel ja et nende järeltulijad neid mäletavad. Kui vaim pole eluajal oma ülesandeid lõpetanud, võib ta endale valida järeltulija, kelle eluülesanne on temaga sarnane, ning tema järele valvata ja teda abistada.
Ent kaitsevaimud ei ole alati läheduses, nad ilmuvad ainult hädavajalikel hetkedel, näiteks reageerivad inimese teatud emotsionaalsetele seisunditele, mis on nende jaoks omamoodi “väljakutsenupuks”. Need vaimud, kes pole seotud ühegi konkreetse järeltulijaga, võivad aidata kogu peret tervikuna. Näiteks võivad nad tulla appi mingis äärmuslikus olukorras, kui keegi järeltulijatest vajab abi, mida tema kaitsevaim ei saa anda. Või oma kogemustele toetudes suunata appi kedagi elusolijatest.
Suguvõsa kaitsevaimudeks võivad saada kõik suguvõsa surnud liikmed; üldjuhul on need otsesed esivanemad, alustades kolmandast põlvest (inimese vanaemadest või vanaisadest), või esivanemad suguvõsa kõrvalliinidest, näiteks vanaisa või vaarisa vend ja õde. Surnud lapsevanemast ei saa oma lapse kaitsevaimu, ta võib teda üksnes teatud juhtudel aidata või talle nõu anda. Tavaliselt saavad kaitsevaimudeks tugeva energiaga ja oma järeltulijatesse hästi suhtuvad hinged, kes järgisid õiget eluviisi ja teenisid välja suure elukogemuse. Enamasti on need pika elu elanud inimesed (vähemalt 60 eluaastat), kuid vahel võib see olla ka näiteks sõjas hukkunud noormees, kui ta oli oma eluajal jõulise energiaga.
Kui suguvõssa sünnib uus liige, kutsutakse üks tema esivanemate vaimudest tema eestkostjaks ja ta jääb temaga kuni inimese surmani. Kui vaim jõuab oma hoolealuse elu jooksul uue taassünnini, tuleb tema asemele teine vaim. Kaitsevaimu energia ja võimed on seotud selle järglase energiaga, keda ta kaitseb, ja võib seda ka mõjutada. Näiteks on mul üsna palju mehelikke iseloomuomadusi, sest minu kaitsevaim on mees, minu vaarisa. Esimest korda nägin tema viirastust veel enne seda, kui üldse teadsin, mis on viirastus – lihtsalt perepilte vaadates. Vaistlikult taipasin kohe, et ähmane inimkuju, keda ma perifeerse nägemisega näen, ei kujuta mingit ohtu; tervitasin teda, nii nagu ma sel hetkel oskasin, ta vastas mulle, tutvustas end ja ütles, et ta kaitseb mind. Sellest ajast alates olen oma elu rasketel hetkedel tajunud selgelt tema kaitset ja kohalolu.
Kui esivanema vaim mõistab, et tema eestkostealune on võimeline temaga ühendust võtma, on tõenäoline, et ta annab endast mingil moel teada. See ei pea olema fantoom nagu minu puhul (aga kui see juhtub, siis ära karda ja proovi temaga mõttes suhelda), see võib olla ka unenägu ja mingisugune märguanne. Suhtu temasse tähelepanelikult ja lugupidavalt, sest sel viisil tugevdad ühendust oma suguvõsaga, mis omakorda tähendab, et suurendad nii enda kui ka kogu oma suguvõsa jõudu.
Usun, et absoluutselt kõik suhtlevad oma esivanemate vaimudega, kuid see suhtlus on erinev. Ilmselt ei näe mitte kõik viirastusi, kuid sellegipoolest võivad paljud tunda oma nahal nende olemasolu ja märgata mõnda nende saadetud märki. See tähendab, et igaühel võib olla oma keel esivanemate vaimudega suhtlemiseks, ent kui see suhtlemine viia üle teadvuslikule tasandile, on selle mõistmiseks ja mõjutamiseks rohkem võimalusi: näiteks võib esivanematele esitada konkreetse küsimuse või paluda neilt konkreetset abi.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Viktoria Raidose raamatust ” Esivanemate pärand”.
Esivanemate pärand” on Venemaa telesaate “Selgeltnägijate tuleproov” (“Битва экстрасенсов”) 16. hooaja võitja Viktoria Raidose kauaoodatud raamat, mis räägib sellest, kuidas kaugete esivanemate teod mõjutavad ka meie saatust. Ühtlasi vastab ta kõige tähtsamale küsimusele: kas on võimalik muuta seda, mis on sõna otseses mõttes “saatusest määratud”.
Oskus vigadest õppida ja paremaks saada põhineb nii bioloogilisel kui ka vaimsel arenemisel. Teadlik tähelepanu oma elukäigu vastu on siin inimesele üheks kõige olulisemaks abivahendiks. See on tähtis ka oma põlvnemise suhtes: lähimad esivanemad mõjutavad meid iseenesest ja et selle toimet kuidagi muuta, tuleb sellest esmalt aru saada, kuid kaugete esiisade mõjutusi ja võimalikku toetust on pea võimatu tunnetada ja vastu võtta ilma teadmisteta nende saatuse ja nende endi kohta.
Õigeks tegutsemiseks on harilikult vaja mõista seda, kes me oleme ja kus asume. Viktoria Raidos on veendunud, et enamjaolt tuleb see mõistmine oma suguvõsa ja esivanemate tundmisest. Jõud, mida antakse sajandite jooksul põlvest põlve edasi ning mis peitub meie füüsises ja psüühikas, võtab kuju teatud sündmustes, mis mõjutavad ka meie elu.
