Alaväärsuse küüsis | Kas tunned, et sa ei ole piisavalt hea?

Kuid kust see mõte, et sa ei ole piisavalt hea, alguse saab? Kust see tuleb? Alustuseks mõtle väikesele lapsele ja sellele, kui vastuvõtlikud nad on, kuidas nad endasse elu imavad ja püüavad õppida ning mõista maailma, mis neid ümbritseb. Ja mis on kõige tähtsam lastele on armastus ning hool nende vanenematelt. Neil ei ole veel sõnalist ega ka kogemuslikku arusaamist inimese käitumistest või miks inimesed käituvad teatud moel. Nende põhiline eesmärk on olla armastatud ja see on midagi, mida iga laps väärt on.

Võtame aga mõned näited düsfunktsionaalsetest perekondadest ja alustame alkohoolikute perekonnaga. Laps ei mõista, miks alkohoolikust lapsevanem on mõnikord tema jaoks olemas ja teinekord mitte, sõltuvalt sõltuvusainete tarvitamisest. Nartsissistlikus perekonnas ei mõista aga laps, et nartsissistlik lapsevanem ei ole võimeline empaatiaks ega ka tõeliseks armastuseks. Ärakasutavas perekonnas või perekonnas, kus esineb koduvägivalda, ei saa laps aru, miks vanemad käituvad nii kohutaval moel ja miks nad ei suuda tunda, kuidas see võib lapsele mõjuda. Seega kuna lapse eesmärk on olla armastatud ja hooldatud, hakkab püüdma laps “tervendada” lapsevanema probleeme nii, et laps saaks oma eesmärgi täidetud. Nad ei tee seda teadlikult, aga mitmed alustavad sellega väga varajases nooruses. “Kui ma oleksin parem laps, siis seda ei juhtuks.” “Kui mul läheks koolis paremini, minu vanemad ei kakleks.” “Kui ma kuulan oma vanemate probleeme, oleksid nad ehk vähem stressis.” “Kui ma teen rohkem kodutööd, ehk ei ole minu ema nii kurb.” “Kui minust saab hea jalgpalli mängija, ehk mu isa ei jooks enam nii palju, et ta saaks minu mänge vaatama tulla.”

Lapsed on nagu käsnad ja võtavad enesesse keskkonna või emotsionaalseid mõjureid nii nagu ka füüsilisele ja intellektuaalsele tasandile. Nad õpivad väga vara selgeks, et kui emme ja issi on õnnelikud, on ka nemad ise õnnelikumad ja saavad rohkem armastust, mida nad vajavad. “Kui issi ei ole kuri, siis ta on meie kõigiga toredam.” Lapsed soovivad rahu, armastust ja harmooniat oma eludesse ja soovivad areneda emotsionaalselt. Ja kui see ei ole võimalik, siis arva, mida nad teevad? Nad soovivad parandada kõike, püüdes olla aina parem ja parem laps, või nad proovivad hoopis vastupidist ja teevad kõik selleks, et nende vanemad neile keskenduksid. Aga nad õpivad ja sisendavad, et mida iganes nad ka ei teeks, ei suuda nad lahendada oma vanemate probleeme. Nad on lapsed, ja loomulikult ei ole see nende probleem, mida lahendada, aga nad ei mõista seda veel. Nad püüavad sellega jätkata. Tihtipeale düsfunktsionaalsete perede vanemad süüdistavad oma lapsi või projekteerivad oma lastele halbu tundeid, mida vanem parasjagu tunneb. Nartsissistid teevad seda pidevalt. Nad sisemuses jälestavad iseennast, aga projekteerivad seda lastele pigem kui lahendavad iseenda sisemisi tundeid. Alati on justkui keegi teine süüdi. Ja laps ei mõista nende asjade vahet. Loomulikult võtavad lapsed ka selle käitumise üle. “See pean olema mina.” “See peab olema minu süü, kui minu vanem on minuga õel, või ei suuda mind armastada.” “Ma pean olema mitte-armastatud.” Seetõttu kannab laps emotsionaalset pagasit oma perekonnast ja võtab koorma endale. “Kui ma ainult suudaksin teha rohkem.”

Kuna laps kasvab üles, võib ta hakata nägema oma päritoluperekonna düsfunktsiooni, see siiski ei tähenda, et varasem sisendatud sõnum “ma ei ole piisavalt hea” on kadunud. Me oleme samasugused lapsevanemad nagu olid ka meie vanemad. Seega negatiivne sõnum: “Ma ei suutnud seda korda teha, seetõttu ma ei ole piisavalt hea”, jääb väga tugevalt kestma. Lapsevanem ei pea neid sõnu otse oma lapsele ütlema, laps võtab selle siiski arengu käigus omaks. “Ma koristan kogu maja täna õhtul ära, siis minu vanemad ei tülitse.” Aga, nad siiski tülitsevad ja nad ometigi ei pane seda tähele. “See ei tööta”. “Ma ei ole piisavalt hea, piisavalt jõuline, piisavalt väärtuslik.”

Teraapias töötatakse sel teemal, kaevates sügavamale tähendusse, kus asub hiiliv väärtusetuse tunne. Tavaliselt läheb see tagasi oma päritolu perekonna juurde. Kes ütleb, et vanemlus ei ole suur vastutus? See negatiivne muster ei saa tervendatud lihtsate tehnikate ega ka afirmatsioonidega, mis ütlevad, et meiega on kõik korras, aga pigem see töö viib sügava trauma avamisele, mis on lapse või täiskasvanu ajus ja kehas ning siis see vabastada. Trauma tervendamine on siinkohal vajalik.

Kujutle ennast, et sa kannad kaasas suurt võrgulaadset korvpalli kotti oma õlgadel, mis sisaldab hulganisti palle, mis ei kuulu sulle. Kui sa taastud, siis võtad sa ühe palli korraga, viskad need kotist välja ja oma seljast maha, mõistes, et need kuuluvad kellelegi teisele. “See ei ole minu asi, ma kannan oma ema kurbust ja oma isa ebakindlust.” Vabane nendest vanadest pallidest, et sa saaksid näha oma reaalsust ja saaksid mõista, kes sa ise tõeliselt oled. Sügaval sisimas sa mõistad, et sa oled teinud samuti oma elus vigu, kuid sa oled siiski hea inimene. Sa oled piisavalt hea. Sa oled väärt paremat.

Tõlkis: Triin Katriin

Allikas: Toimiva suhte alus on ausus iseenda vastu