Sa seisad mere kaldal ja imetled tema mäslevat palet - meri oma tormavas raevus on veetlev ja kuidagi vabastav. Meri on ka oma tuhande esimese moega kütkestavalt ilus. Üha uuesti tuled Sa mere juurde, et saada osa tema võlust. Meri uputab laevu ja ujutab üle maid, kuid Sa ei ütle ega mõtle mitte kunagi, et meri iseendana olles on kole või inetu, kirjutab Marianne Umborg oma blogis.
Sa seisad lagedal väljal keset tormavat tuult, oled nii habras ja kaitsetu, kuid tuule tuhin ja vihisev hääl köidavad Sind temaga ühte. Sa naudid tuule puhanguid ja metsikuid iile, kui ta Sind teelt lükates ja riideid sasides vuhiseb kiiresti mööda. Tuul murrab puid ja lennutab katuseid, kuid Sina mitte kunagi ei ütle ega mõtle, et tuul oma eheduses on kole või inetu.Sina, inimlapsena, võtad ühe sõõmu tunnetekaevust ja oled ehe, kui tundel lased voolata.
