Ühest küljest pole midagi lahti. Maailmas on olnud palju rahasüsteeme ja nad kõik on lõpuks hävinud. Paberraha kohta ütles juba Voltaire, et paberraha pikaajaline väärtus on null. Möödunud sajandi esimesel poolel oli paberrahade kehtetuks tunnistamine tavaline. Sajandi lõpupoole nägime sellist katset Nõukogude Liidus, kus 50 ja 100 rublased üritati üleöö kehtetuks tunnistada. Enamus inimestel õnnestus küll oma säästud päästa.
Teiselt poolt on tegu inimeste töö viljade konfiskeeerimisega, ehk täiendava maksustamisega. Ja India teeb seda päris suures ulatuses. Kehtetuks tunnistati kaks suurimat rahatähte 1000 ja 500 ruupiane. 1000 ruupiat maksab ca 14 eurot ja 500 ruupiat ca 7 eurot. Kogu sularaha hulgast moodustasid need kupüürid 86%. Eesmärgiks oli vähendada varimajandust ja teha kurikaelade elu raskeks, sest enamus India raharinglusest toimub sularahas. Igapäevaseks eluks lubati ümber vahetada ID-kaardi alusel algselt ca 60 euro väärtuses valuutat päevas, kuid 17. novembrist vähendati see summa 2000 ruupiale ehk 28-le eurole. Samuti lastakse varsti välja uued rahatähed 500 ja 2000 ruupiane. Ja kuigi vanu rahatähti peaks saama panna oma pangakontole aasta lõpuni, ning seda ilma piiranguteta, kus nad siis peaks samuti uuesti inimeste käsutusse minema, on India peale seda sammu läinud parajasse kaosesse, ning endine peamisister Manmohan Singh nimetab praegust otsust “monumentaalseks juhtimisveaks”.
Kipun selle arvamusega nõustuma. Kõik paberrahad, mis ringlevad, on alati käibele lastud keskpanga poolt. Pank ei jaga raha niisama, vaid selle eest on pidanud raha omanik tegema teenust või mingit tööd. Raha on justkui selle töö ekvivalent, mille saab ta hiljem vahetada mõne muu materiaalse hüve vastu. Kui raha nüüd kehetuks tunnistatakse, siis tähendab see, et inimene on teinud tööd, aga selle töö vilja ta enam kasutada ei saa. Teoreetiliselt peaks inimene siiski saama järgmise aasta alguseks oma säästud ümber vahetatud, kuid kuna ca 480 miljonil on väike või olematu ligipääs finantsmaailma, siis kindlasti kannatavad selle otsuse all paljud.
Omaette küsimus on see, et kas antud uudis on tõesti nii tühine, et see ei ületa uudiskünnist. Minu arust peaks see olema sündmus, mis peaks olema iga haritud inimese teadvuse ekraanilt korra läbi jooksnud. Aga miks sellest ei ole kirjutatud? Kas on siin taga meedia enesetsensuur, et mitte tekitada paanikat ja mitte arutada selle otsuse üle ega seostada seda suuremate protsessidega? Või on puudu võime seda sündmust asetada suuremasse raamistikku? Või eksin mina ja tegu on tühise sündmusega, tormiga kaugete naabrite pesukausis.
Kui vaadata suuremaid protsesse, siis kõik on teadlikud raha hulga suurenemisest ja võlgade kasvust. Piisab algkooli loogikast ja protsentidega arvutamise oskusest, et mõista sellise süsteemi jätkusuutmatust. Maailma võlakoorem on kõigi aegade suurim. Selle tagasimaksmine teoreetiliselt võimatu. Süsteem jookseb järjest rohkem ja rohkem kinni ning pinged kasvavad. Emotsionaalsete pingete kasvades aga otsuste kvaliteet langeb ning otsuseid hakatakse tegema hetke tulekahjust, mitte inimkonna heaolust lähtuvalt. Esimene pääsuke oli katse Islandi elanikkonda panna järgnevate aastate jooksul kinni maksma Saksa pankade kahjusid. See ei õnnestunud tänu rahva tugevale vastuseisule. Teine katse oli juba edukam, seekord ei hakatud mingi tulevikuga proovima, vaid koheselt mindi pangahoiuste kallale. Kui ma õieti mäletan siis 40% Küprose pankades olevatest hoiustest võeti ära pankade likviidsusprobleemide lahendamiseks. Nüüd on käimas kolmas suurem sündmus ja ei pea olema eriline ennustaja mõistmaks, et see ei jää viimaseks. Kus järgmine kord põlema läheb ja millal tulekahju eurot ja dollarit räsima hakkab, on võimatu öelda. Kui meenutades maailma ajalugu, siis on näha, et sellised rahasüsteemide kataklüsmid on pigem kollektiivsed ja nakkavad. Saksamaa hüperinflatsioon laastas ka naaberriike, vabandust – pigem ikka inimesi. Saksamaal toimunut üldiselt teatakse, aga vähetuntud fakt on see, et juba Esimese Maailmasõja ajal elasid Euroopa riikide elanikud läbi mõningaid finantsturbulentse. Juba aastatel 1913-1918 kasvas paberraha hulk Saksamaal 1040%, Inglismaal 708%, Prantsusmaal 386%, Bulgaarias 1116% Saksamaal lõppes see kõik sellega et 1923. aasta lõpuks olid hinnad 1,26 triljonit korda suuremad kui 1913.
Hüperinflatsiooni olemust aitab mõista Jugoslaavias möödunud sajandi lõpul toimunu. Inflatsiooni tipus oli inflatsioon 37% päevas. Raha hulk kahekordistus iga 48 tunni tagant. Sisuliselt tähendas see seda, et kui mingi asi maksis 1. jaanuaril ühe sendi, siis 3. aprillil oli vaja miljardit, et seda asja osta. Ja sama ka teistpidi: kui 1. jaanuaril oli sul pangaaarvel miljard, siis 3. aprillil oli selle miljardi ostujõuks üks sent.
Kuidas Indias see protsess lõpeb on vara öelda. Aga vaevalt praegune peaminister Narendra Modi tunnistab oma osa 33 inimese surmas, mis ajakirjanduse andmetel oli otseselt seotud rahade kehtetuks tunnistamisega. Äärmuslik näide on vastsündinu, kes suri kui arst ei olnud valmis vastu võtma 6000 ruupiat suurtes rahatähtedes.
Rahasüsteemide tulevik on keeruline. Kas minnakse paberraha kehtuks tunnistamise teed või hüperinflatsiooni teed või tuleb mõni kolmas lahendus, seda on veel vara öelda. Aga poliitilised ja võimsad otsused tulevad kindlasti. India sündmustele on oodata järge.
Autor: Alar Tamming
Allikas: Alar Tammingu facebooki leht
Loe ka Novaatori lugu: Kristjan Port: Indias muutus üleöö 86 protsenti sularahast kasutuskõlbmatuks
