Alates sellest, kui lapsel tekkib esmane sõnavara ja teadmine maailmast, hakkab ta ka maailmast saabuvat valeinformatsiooni parandama. Esimesed parandused on algelised – keegi liivakastis ütleb – “Alar on loll”. Alar jookseb ema juurde ja räägib nuttes – “Näe naabripoiss ütles, ma olen loll”. Ema lohutab ja ütleb see pole nii. Kuna ema on suurem autoriteet, kui naabripoiss, siis saab viga justkui parandatud. Ning ema lisab: “Kes teisele ütleb see ise on”. Mis iseeenesest on õige lause.
Aga miks üks laps ütles teisele, et teine on loll, kas sellepärast et ta on ise loll? See ei pruugi olla ainuke põhjus. Ta võis olla vihane või kättemaksuhimuline, seal taga võis olla soov tunda ennast targana, tegu võis olla sooviga kompenseerida oma alaväärsust, sest kui ütled, et teine on loll, siis see tähendab samal ajal ju, et mina olen tark. Samuti võis Alar teda provotseerida, aga fakt on see, et lause “Alar on loll” polnud reaalsuse täpne kirjeldus ja see vajas korrigeerimist. Paraku on selle korrigeerimisega nii, et kuigi Alar võis kohe vastu öelda, et sa eksid, ei tähenda see, et info jõuaks kohe pärale ja teine inimene teeks oma mõttemaailmas vastava korrektsiooni ja seda eksliku väljendit enam ei kasutaks.
Kui me kasvame suureks, siis me samuti asume parandama ekslikku infot, mida me teiste suust kuuleme. Kõik inimesed on veendunud, et nende teadmised, arvamused, uskumused on õigemad kui teisel inimesel ja tavaks ei ole mitte teiste erinevaid uskumusi ja mõtteid uurida, vaid hoopis neile enda omad teatavaks teha. Mina ju tean, mina olen tark.
Kuid midagi pole muutunud. Nii nagu lapsepõlves ei maksnud sinu vigade parandus teiste silmis midagi, ei maksa ka täiskasvanuna sinu antud nii-öelda “tõeline info” midagi. Kedagi ei huvita sinu seisukoht.
Jah, siin on mõned psühholoogilised erandid. Näiteks kui inimesel mingi teema kohta seisukoht täielikult puudub, siis esimene uut teemat puudutav info on see, mis kõige tõenäolisemalt võetakse oma maailmapildi osaks. Kuid kui millegi kohta on arvamus välja kujunenud, siis selle muutmiseks ei piisa sellest, et keegi kõrvalt lihtsalt ütleb, et see pole nii. Samuti ei hakata vastu vaidlema nn autoriteetidele, kes justkui peaks olema teemat pikalt uurinud ja järelikult olema pädev teistele teadma anda, mis on tõde. Enamasti aga nõustutakse teistega sellepärast, et nii tundub olevat sotsiaalselt kõige kasulikum – kaalutakse seda kui palju antud inimesega tulevikus kokku puututakse ja kui palju temaga eriarvamusel olek võib maksma minna.
Eks siin facebookis on samamoodi, enamus kommentaare räägib sellest kuidas kommenteerija teab tõde ja ei mõista kuidas teised sellest aru ei saa. Ühesõnaga: kõik kommentaarid sellele postitusele, kus siis kommenteerija toob välja selle, mismoodi, asi pole nii nagu siin kirjas ja just teab tema täpselt, kuidas asjad on – on loomulikult teretulnud. Ja muidugi nagu lapsepõlves, ei tekita need maailmas tõe hulga suurenemist.
Ise olen aru saanud, et pole mõtet teiste inimeste ekslikke mõtteid parandama hakata, see viib ainult negatiivsete tunnete võimendumiseni. Enamasti parandab eksiarusaamu elu ise.
Ning iseenesest kehtib see kõik ka minu kohta. See postitus on justkui katse kritiseerida seda, et inimesed tahavad teisi korrigeerda ja parandada, kui nad tema arvates eksivad. Loomulikult on ka minu katse määratud nurjumisele. Aga tulles tagasi loo alguse juurde, siis kindlasti ei saa öelda, et liivakastis mängiv Alar oleks olnud tark. Kui ta oleks tark olnud, siis ta oleks öelnud – “Huvitav väide, kas sa selgitaksid selle väite tekkemehhanismi natuke põhjalikumalt, tahaksin teada, kuidas sa sellisele tulemusele jõudsid. Uuriks natuke seisukoha eeldusi, mitte ei arutleks järelduste üle.”
Autor: Alar Tamming
Allikas: Alar Tammingu facebooki postitus
