Mida rohkem aega saab keskmine ekstraverdist inimene veeta sotsialiseerudes, seda suurem on tema õnnetunne ning seda väiksem kogetav stress ja mure. Siit on üsna loogiline järeldada, et mida vähem on inimestel aega, et pühenduda enda jaoks tähendusrikastele suhetele, seda rohkem kannatab nende elukvaliteet ja produktiivsus.
Aga mäletad – heaolu ühes valdkonnas mõjutab automaatselt seda kõikides teistes. Hoides inimest võimalikult kaua töö juures ja takistades teda keskendumast oma sotsiaalsele heaolule, hakkab mõne aja pärast kannatama ka tema tööheaolu. Kõige aluseks on taas inimeste teavitamine sellest, et lähedastega veedetav aeg on tähtis ja see pole luksus, mida töönarkomaanina endale poolsunniviisiliselt lubada. Harvardi teadlane Shawn Achor kirjutab, et viimase 20 aasta sotsiaaluuringud on leidnud kindla seose inimese rõõmu ja selle vahel, kui palju ta saab sotsiaalset tuge.
Kuid kitsaskoht peitub selles, et senine uurimistöö on keskendunud peamiselt sellele, kui palju me sotsiaalset tuge saame, mitte kui palju me seda ise teistele jagame. Tuleb välja, et teistele toeks olemine tekitab parema tunde ja sellel on pikaajalisem tulevikku ulatuv kasu. Seega liikus uurimuste fookus sellelt, kui palju me kolleegidelt/sõpradelt tuge saame, sellele, kui palju me ise neile tuge ja tähelepanu jagame. Harvardi teadlased eesotsas Achoriga hakkasid uurima, kui palju inimesed võtsid vaevaks oma töökaaslastega pärast tööd kokku saada või kommenteerida nende Facebooki postitusi. Samuti seati fookus sellele, kui palju nad oma vanematele armastuse ja julgustusega toeks olid, selle asemel et uurida, kui palju vanemad neid toetasid.
See, mida nad avastasid, oli erakordne. Küsitledes põhjalikult enam kui 300 inimest, leidsid nad mustri: need, kes olid sotsiaalsemad ning panustasid teadlikult suhetesse, olid oma tööle 10 korda rohkem pühendunud ning tundsid sellest kaks korda suurema tõenäosusega rõõmu kui need, kes hoidsid omaette ja suhetesse ei panustanud. Veelgi huvitavam on see, et ainult 7% omaette hoidjatest olid viimase aasta jooksul saanud ametikõrgendust. See number on eriti väike võrreldes sellega, et sotsiaalselt teistesse panustavate kolleegide ametialane edutamise tõenäosus oli 40%. Järeldus on lihtne: kui sa ei anna ja ei panusta, siis sa ka ei saa ja ei arene.
Sotsiaalne heaolu mõjutab füüsilist heaolu
Lisaks õnnele mõjutab sotsiaalvõrgustik muidugi tervist. Näiteks kui lähedane inimene suitsetab, siis hakkab 61% suurema tõenäosusega ka tema kaaslane suitsetama. Kui mu parim sõber läheb vormist välja, siis tõenäosus, et ka mina lähen vormist välja, kasvab 57%. Kui mu parim sõber on füüsiliselt väga aktiivne, siis kolmekordistub tõenäosus, et ma hakkan samuti trenni tegema. Kui ma toitun tervislikult, siis on viis korda suurem tõenäosus, et ka minu kõige lähedasemad sõbrad muudavad oma harjumusi. Kuna enamik inimesi veedab kolleegidega palju rohkem aega kui sõpradega, on Gallup leidnud, et kui kolleegidel on omavahel head suhted, siis kehtivad need numbrid ka meeskonnas. Nii et meeskonnaliikmete kõrge sotsiaalne heaolu loob eeldused iga inimese kõrgemale füüsilisele heaolule ja seeläbi edukamale organisatsioonile.
/…/
Teistesse panustamine teeb õnnelikumaks kui asjad
Grupp Harvardi uurijaid küsis inimeste käest nende kulutamisharjumuste kohta, et analüüsida, kui palju kulutasid inimesed raha iseenda ja teiste peale. Leiti, et enda peale kulutamine ei suurenda heaolu, kuid teistesse panustamine muudab inimesed õnnelikumaks.
Teises uuringus vaatles grupp uurijaid inimesi, kes olid hiljuti teeninud tööl suure rahalise boonuse – jälgiti, kuidas nad otsustasid seda raha kasutada. Mõned kulutasid selle arvete, üüri, laenu maksmiseks ja asjade ostmiseks, teised aga ostsid kellelegi kingituse või annetasid raha heategevusele. Taas kord: inimeste õnnetunne ei suurenenud, kui nad kulutasid seda enda peale, küll aga tõstis seda teistesse panustamine. Headus on tegu, millega vähendatakse üldise kurja hulka maailmas, nagu on öelnud Ivar Tröner, ajaloolane, sotsiaalfilosoof.
Sotsiaalpsühholooge on alati huvitanud, miks inimesed ostavad luksustooteid ja asju, mis neid tegelikult õnnelikuks ei tee: uhked ja suursugused kodud, autod, kellad, riided jne, kuigi nad võiksid selle raha paigutada kvaliteetaega lähedastega, pikematesse reisidesse või investeerida oma haridusse, mis kõik näitavad uuringute järgi statistiliselt suuremat mõju inimeste õnnetundele.
Üks järeldusi on see, et suurt osa inimestest ei huvitagi tegelikult kallid asjad nende omaduste või kvaliteedi pärast, vaid neid tõmbab selle kõigega kaasas käiv staatus; see, et asjad räägivad justkui midagi olulist nende omanikust, tema erilisusest.
Uuringud näitavad, et neil, kes määratlevad ennast ja teisi asjade kaudu, on suurem risk kokku puutuda abieluprobleemidega, sattuda kasiinosõltuvusse või võlgadesse ja kogeda madalamat heaolu. Materialistlikud väärtused on seotud ka õnnetu abieluga. Rohkem kui 1700 paarisuhte uurimine näitas, et kui mõlemad hindasid kõrgelt materiaalseid väärtusi, siis kaasnes sellega madalam rahulolu oma abieluga.
Mind puudutab see isiklikult. Olen palju aega oma elust kulutanud rikkuse tagaajamisele ja tunnen, et hindan tänaseni teiste ja enda väärtust asjade kaudu, tundes hirmu, kas mind peetakse siis vähem väärtuslikuks või kompetentseks, kui mul teatud asju ei oleks. Ja ma ei saa kuidagi öelda, et nüüd, kui mul on olemas enamik sellest, mida mu ego on pidanud vajalikuks, et n-ö olla keegi, oleksin ma õnnelikum kui siis, kui mul polnud veel isegi voodit, millel magada, mööblist ja restoranis söömise võimalusest rääkimata. Reisin juba seitse aastat enamiku osa talvest, kohates ikka ja jälle inimesi, kellel ei ole mitte midagi, kuid kes on tunduvalt õnnelikumad kui mina. Ja need ei pruugi ilmtingimata olla vaesed kohalikud, kes oskavad hinnata elu väikeseid imesid ja kelle sotsiaalsuhted on niivõrd tugevad, et õnn tuleneb inimestevahelistest suhetest. Need võivad olla ka Euroopa või Ameerika inimesed, kes on otsustanud loobuda materialistlikust võidujooksust ning reisivad väga väikese raha eest, tehes siin-seal juhutöid, aga kes on õnnelikud, sest on saanud vabaks vajadusest teistele midagi tõestada – nende jaoks piisab lihtsalt olemisest.
Kahjuks ei peitu tervenemine ainult teadvustamises, et materialistlikud eesmärgid tekitavad rahulolematust ja mõjuvad lähisuhete kvaliteedile halvasti. See on justkui sama, kui inimene teab, et ta on alkohoolik, kuid see teadmine üksi ei muuda teda veel kaineks. Samamoodi tean mina, et olen rahasõltuvuses ja tunnen ennast ebakindla ning vähemana, kui mul seda ei ole, kuid see teadmine üksi ei vabasta mind veel hirmust ega muuda mind enesekindlaks.
Irooniline on selle kõige taustal viis, kuidas toimib eneseabitööstus: esmalt õpetatakse suure raha eest, kuidas seada unistusi, et rikkaks saada. Ja kui tublid õpilased on aastate pärast kõik oma materiaalsed unistused saavutanud ja avastavad, et ei ole ikka eluga rahul, siis õpetatakse veelgi suurema raha eest, kuidas n-ö tegelik õnn peitub kõigest loobumises.
Olen nüüdseks aru saanud, et inimesed, kes ei kannata puudust, kuid kogevad siiski suurt rahaga seotud ärevust, vajavad tegelikult hoopis teraapiat, mis aitaks luua tugeva turvatunde iseendas, mis ei sõltu välisest omandist ega teiste heakskiidust. Hirm kaotada raha võib olla lapsepõlve kasvatuslike puudujääkide tõttu lähedalt seotud hirmuga kaotada armastus. Inimesed, kes ei saanud lapsepõlves sellist tähelepanu ja hoolt, mida nad oleks harmooniliseks arenguks vajanud, kipuvad tulevikus oma sisemist kindlustunnet rajama teistelt inimestelt saadavale heakskiidule, ilma milleta tunnevad nad end väärtusetuna. Ja kuna kõik vajavad teisi, siis hirm kaotada rahaga seoses ka lugupidamine, tähelepanu ja armastus ongi see, mis paneb sisemiselt ebakindlad inimesed paaniliselt raha nimel tegutsema, koonerdama ja hülgama oma tõelisi vajadusi ja hobisid. Seetõttu panustan ise teraapiasse.
Dalai-laama on öelnud: “Kui on võimalik soovimatud kannatused kõrvaldada ja saavutada õnnetunne pelgalt materiaalsete vahendite ja jõukusega, siis peaksid rikkad inimesed olema kannatustest vabad, kuid see ei ole ju nii.”
Kindlasti ei ole aga korrektne öelda, et rahal ja õnnel ei ole üldse omavahel seost. Gallupi uuringud näitavad, et kui inimene kogeb kõrget finantsheaolu, siis kasvab ka tõenäosus, et tema sotsiaalne heaolu on kõrge. Need, kes peavad iga päev ellujäämise pärast muretsema – mõtlema, kas neil on süüa ja kus elada või kuidas maksta tervisega seotud teenuste eest -, kogevad drastiliselt madalamat üleüldist heaolu kui need, kes selliste muredega ei tegele. Aga hetkel, mil ellujäämisega seotud väljakutsed lahenevad ja inimesest saab n-ö keskklassi kodanik, sissetuleku ja heaolu suhe muutub. Jõukad inimesed on keskklassist pisut õnnelikumad, kuid siin võib jällegi olla tegemist asjaoluga, et positiivsemad inimesed saavad lihtsalt suurema tõenäosusega jõukaks ja seega on neil võimalik valida endale meelepärasem elukeskkond.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Alar Ojastu raamatust “Ratsionaalne emotsionaalsus”.
