Alar kutsub mind intervjuud tegema oma koju Nõmmel. Kohale jõudes põrkan väraval kokku Alari naise Elinaga. Räägime pisut, millega tema tegeleb, ning kui ta on maininud teeninduskvaliteeti ja mindfulness’i, lisab ta silma pilgutades: “Ja muidugi ei saa ma Alari abikaasana teisiti, kui samamoodi enesearenguga tegeleda.” Järgmisena kohtun nende suure ja sõbraliku koera Mangoga, kelle keksimine saadab mind majani.
Alar tuleb mulle uksele vastu mõnusas pidžaamalaadses riietuses ja päevitununa.
Maja sai Alar päranduseks oma vanaisalt, kirjanik Aadu Hindilt, kes lahkus, kui Alar oli alles viiene. Alar on sisustanud oma töötoa katusekambrisse vanaisa kirjanikutuppa, mille vaade ulatub nõlva veerelt kaugele üle Mustamäe. “Katusekorrusel mulle meeldib olla, all olen vähe. Mulle meeldib arvuti suur ekraan, meeldib lugeda ja mu lemmiktööhetk on õppimine.” Praegu imeb ta endasse kõike, mis seotud trauma- ja süvapsühholoogiaga. Samal ajal kirjutab ta ka e-raamatut, mis on mõeldud juhtidele.
Alar juhib mu tähelepanu tillukesele raamaturiiulile vanaisa kirjutuslaua kohal. “Kihvt on sellel riiulil näha raamatuid, mis vanaisa on toonud USA-st: “Autobiography of a Yogi”, “Live without Fear”, “The Art of Loving”, “Yoga for Perfect Health”… Mis teemadeni ta oli 70ndatel jõudnud!”
Kuna töö ja elu on pidevas muutumises, ei tee Alar juba pikka aega konkreetse mustriga päevaplaane. “Kuna mu elus puudub rutiin, siis mul on lihtsalt konkreetsed asjad, mida ma soovin kindlalt, et päeva mahuksid – üks nendest on meditatsioon. Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist.
Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.”
Kui vanaema kaks aastat tagasi lahkus, oli Alar talle jäänud majast pisut kõhkvel.
“See vana maja oli müsteeriumi avastamine. Kui ma siia kolisin, oli mul hästi keeruline periood ja kahtlus, kas ma olen valmis seda kõike siin majandama. Aga otsustasin, et võtan selle enda peale, teen kõik korda ja vastutan.”
Sel talvel maailmarändur Tom Valsbergiga kohtudes jäi Alar küll pisut mõttesse, miks ta ise nii lühikesi reise plaanib ega pikemalt rända. Maja seob ankruna. Ja seob muugi.
Alar on väga põhjalik ja kui ta midagi ette võtab, teeb ta selle endale peensusteni selgeks (ühe raamatu käsikiri on tal 800 lk!). “Mingi täiusepisik on sees, et kui teha, siis peab olema kõige parem.” Muidugi õpib ta vaid maailma parimatelt ja võtab aega ka õpitut ellu rakendada, omal nahal järele proovida, kogeda, et see päriselt töötab. Ja alles siis mõtleb ta teadmiste jagamisele.
Asju ma majas eriti ei märkagi (kui, siis neid vanaisaaegseid), põhiliselt ikka raamatud-raamatud-raamatud. Alar on küll palju lugenud, aga nende hulgas vähe vanaisa kirjutatuid. “Mul on hea avastada, et meid ühendab usk paremasse homsesse. Ja inimestesse. Läbi oma mõtete on ka vanaisa püüdnud inspireerida lugejat olema kontaktis oma headusega.”
Rüüpame mahedat rohelist oolongit.
Kui sisemus hakkab kooruma
“Viimased kolm aastat on mul olnud sisemiselt, emotsionaalselt väga raske ja ma ei leidnud Eestis ühtegi õpetajat või terapeuti, kes oleks saanud mind aidata, sest neil pole olnud selliseid sündmusi elus. Samas ma arvan, et see on kingitus: kõik raskused on selle pärast, et minu töö elus tundub olevat inimesi toetada.”
Mingil perioodil käis Alar hästi palju erinevatel šamanistlikel rännakutel.
“Soov oli üllas – äkki valgustun ära… Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et need rännakud kisuvad hästi tugevalt üles kõik, mis alateadvuses on. Ühel hetkel enam kaant peale ei tulnud… Tavaliselt hoiavad egokaitsed mineviku nii, et see otseselt ei ilmuta end igapäevareaalsuses, ehkki väga tugevalt mõjutab seda, kuidas sa oled. Minul läksid need egokaitsed maha ja siis hakkaski igapäevane olemine muutuma hästi-hästi raskeks.”
Siin ei aidanud ei tänulikkus, hingamine, kohalolupraktikad ega ka lihtsalt emotsiooni vaatlemine, tundmine või ka vabastamine. Niisiis oli Alar väljakutse ees – läbida elukoolis enda jaoks kõige raskematest ja samas alateadlikest teemadest läbiminek. Arvata võib, et selline tee on pikk, sest enda jaoks toimiva meetodi ja sobiliku terapeudi leidmine on teekond.
Nii on Alar mitu aastat tegelenud oma varjupoolega, shadow work’iga, millest ta enne ei teadnud midagi. Läks silmitsi sellega, mida ei tahtnud enda juures tunnistada, ja hakkas vaatama valule otsa.
Alari ainsad tööriistad olid alguses mindfulness’i praktikad, mis tähendab kõige tunnetamist ja märkamist hetkes, hinnanguvabalt ja soovimata midagi muuta. Praegu juhendab Alar küll sõprade seas mindfulness’i gruppe ja praktiseerib seda igapäevaselt ka ise, aga tema kogemus on, et inimesed ei saa olla hetkes, kui traumamälestus on aktiivne.
Traumamälestus – isegi kui see on mälus pildina – on kehaline aisting. Ja see on taustal aktiivne täpselt sedasi, nagu trauma toimuks praegu. “Koht võib olla kõige kaunim paradiisirand, aga sa oled terroris. Ma ei saa öelda “Keep smiling” inimesele, kellel tuleb üles mingi tugev trauma. “Mõtle positiivselt ja ole tänulik” – kui ta ei saa magada ega saa enam avalikes kohtades käia ega julge isegi voodist välja tulla. Siis ei aita lihtsad hingamisharjutused. Sest need ei aidanud mind. Siis ma hakkasingi otsima, mida ma teen selle valuga.”
“Kõikidest vaimsetest praktikatest räägitakse, et see aitab sind edasi ja see võtab sinu vaevad. Minu kogemus on tänaseks risti vastupidine. Kui inimesel, kes tegeleb sügavuti vaimsete praktikatega, peaks olema minevikus traumeerivaid kogemusi või väga varajases lapsepõlves kasvatuslik puudujääk ja tal ei tekkinud tugevat minatunnet, turvatunnet, et ma olen suuteline toime tulema kõigega, siis läheb tal väga raskeks,” mõtiskleb Alar.
“Kui sul on jamasid – mida eestlastel on ilmselt väga-väga palju… on see siis aktiivsed suhteprobleemid täna, su vanemate suhteprobleemid eile, lapsepõlve koolijamad, erinevad kogemused -, võib seda hakata üles tulema. Olen veendunud, et paljud otsivad, mitte kuidas saaks olla veel rõõmsam, vaid miks mul ikkagi raske on.”
Alar käis eelmisel suvel Londonis Harvardi ülikooli professor Daniel Browni koolitusel. Daniel on üks enim meditatsioonivorme uurinud ja ise praktiseerinud teadlasi maailmas. Alar võttis koolituselt kaasa mõtte, mis muutis tema jaoks kõik:
“Selleks et egost vabaneda, peab sul olema kõigepealt ego, millest sa üldse vabaned.
Ja selleks, et sul oleks terve ego, peab sul olema terve lapsepõlv. Kui sa tegeled väga sügavate praktikatega ja sul pole tugevat ego ehk sa põgenedki oma ebakindluse ja valu eest, mis sul lapsepõlvest kaasas on, võid sattuda psühhoosi.” Siis taipas Alar, et ta peab esmalt oma lapsepõlvekogemused ära tervendama, tugeva baasturvatunde looma ning alles siis liikuma võimsate praktikate juurde.
Aga kuidas?
Ümberprogrammeerimine
Alar võtab iganädalast teraapiat Harvardis õppinud terapeudiga ja see käib esimesel 18 elukuul kogetu ümberprogrammeerimisega, mille eesmärk on luua baasturvatunne. “Kõik see töö endaga, mida ma enne baasturvatunde teemaga kokkupuutumist olin teinud, oli olnud väga ebaefektiivne, sest 18 kuu baas oli alt katki. See baas on teadmine, et mis iganes minuga juhtub, see võib olla üliebamugav, aga ma tulen sellega toime. Aga kui seda toimetulekutunnet pole, siis on sündmus ja ma kaon sündmusekeerisesse ära.”
“Kuigi mul oli vägivaldne lapsepõlv, ei tunne ma, et ma olen liiga ainulaadne. Kui ma meenutan klassiõdesid-klassivendi, oli palju vaikseid endassetõmbunud lapsi, keda me nimetasime nohikuteks või keda kiusati. Ägedaid avatuid oli pigem vähe. Ja kui ma vaatan tänavapilti, jääb mul ikka sama mulje,” leiab Alar.
Kuidas see baasturvatunde tagantjärele ehitamine käib? “Kursusel tehti demo kogu grupile, tegelikult on teraapia individuaalne. Meid viidi läbi hüpnoosisarnase seisundi hästi varajasse lapsepõlve ja anti kujutluses kõrvale ideaalvanemad. Me ei tohtinud tuua kujutlusse ühtegi tuttavat nägu, näiteks mul tekkisid esimesel korral India vanemad.
Need ideaalvanemad märkavad sinu juures kõike, on 100% aktsepteerivad…
ja terapeut suunab protsessi vastavalt kogemustele, mis üles tulevad. Kui ma selle esimese ideaalvanemate kogemuse sain ja kogesin lapsepõlvest puudu jäänud armastuse tunnet, siis see puudutas mind nii sügavalt, et sain aru, et see on minu elutöö.”
Miljonite inimeste elukvaliteet, suhted, töö – kõik kannatab, sest enda sees on halb olla. Alar tunneb, et tahaks neid inimesi aidata – nii oluline on saada enda sees armastuse tunne paika. “Mulle tundub, et ma olen jõudnud teraapia absoluutse koorekihini, mis on kõige alus. Esiteks näen pärast pooleaastast teraapiat, kui palju see on mind ennast juba aidanud versus kõik teraapiad, mida ma varasemalt tegin. Samas on maailmas vähe treenitud terapeute, kes 18 esimese elukuu tasandiga tegelevad ja seepärast on see teraapia ka kallis.” Nii loodab Alar tehisintellekti arengu peale: et ta saaks anda oma panuse, et seda teraapiaprotsessi oleks võimalik siduda tehisintellektiga ja seega oleks see rohkematele kättesaadav.
“Oma valudega töö tulemus ei ole mitte suur õnn ja rahu, vaid vitaalsus – see oli minu jaoks läbimurdeline mõte, sest ma tajun, et jõudumööda on minus tekkimas vitaalsus ja uus energia.”
Unistused
Alar unistab, et nende perre tuleks lapsi, ning mul on rõõm kuulda ja kogeda, kui teadlikult ühed vanemad oma järeltuleva põlve saabumiseks valmistuvad. “Kõige ilusamatel hetkedel ma tean, kui väga ma tahaks lapsi, aga igapäevatasandil on mul endal lapsepõlvehaavad veel nii aktiivsed, et ma pole valmis. Minu sügav motivatsioon on olla viimane kannataja liinis, mitte enam olla kannatuste looja, teades, et kasvatuse mudel kandub edasi, kui vahepeal pole tehtud teraapiat. Kui vundamenti ei tehta korda, kui teraapiaprotsess ei sekku, siis kasvatame oma lapsi samamoodi, nagu meid kasvatati.
Minu teraapias peaks saabuma punkt, kus mul on taastatud baasturvatunne.
Kui mul on see self olemas, mille juurde ma saan alati tulla, siis ma olen valmis.”
Hetke suurim kirg
Üle 30 aasta mediteerimisega tegelenud ja tundlikkuselt väga arenenud mees, kellega Alar ja Elina talvel New Yorgis kohtusid, soovitas pooleaastast juhtimisprogrammi, mille nimi on Circling (ringlemine).
“Olen pigem käinud rohkem kui vähem erinevatel kursustel maailmas, aga sellise kogemusega pole ma mitte kusagilt tagasi tulnud nagu sealt… Olin nagu täi-de-tud!”
Alari arvates on Circlingust keeruline rääkida, kuna see on kogemusepõhine. “Kujuta ette, et 20 inimest istub ringis ja sa oled iseendaga nii aus, kui vähegi suudad. Su ainus töö on minna ülimasse kontakti endaga praeguses hetkes, sellega, mis sus toimub. See oli oluliselt keerulisem, kui ma oleks arvanud! Ja grupidünaamikas hakkab siis juhtuma igasuguseid asju: keegi võib hakata karjuma, minna pööraseks. Ja miks ma nii vaimustuses olen – ma pole nii teadlikus seltskonnas kunagi olnud. Kõigil enesearengukoolitustel õpitakse, mediteeritakse ja tullakse siis oma maskidesse tagasi, kui praktika lõpeb. Kogu Circlingu idee on see, et keegi ei ole maskiga,” on Alar õhinas õppimisest ametlikuks Circlingu läbiviijaks.
Olen tänulik, et Alar on nii siiras ja maskita. Meie kohtumine sai hoopis psühholoogilisem ja isiklikum, kui ma ette olin aimanud. Näen, kuidas endaga tegelemine on luksus ja paratamatus ühekorraga. Ja sellest on nii palju võita: enesetunne, elu, looming ja suhted täiesti uuel tasemel.
Allikas: Alkeemia lugemisnurk | Osho uus raamat: mindfulness-teadvelolek tänapäeva maailmas
Alkeemia lugemisnurk. Eckhart Tolle: vabanemise võti peitub olevikuhetkes
Alkeemia lugemisnurk. Ram Dass: karmajooga laseb igapäevaelu kaudu ühenduda kõiksusega
