Viimasel ajal olen saanud toredaid komplimente, kiidetakse minu alanenud kehakaalu ja saledat joont. Kui ma nüüd ausalt ja keerutamata tagasi vaatan, siis ma ei imesta. Kolm-neli aastat tagasi olin omajagu kopsakam, sest see, kui palju ma igapäevaselt näiteks suhkruga rikastatud ja valget jahu sisaldavaid tooteid tarbisin, tekitab minus praegu õõvastust. Lisaks kõiksugu ebakvaliteetsed rasvad ja õlid ning mingi aja eest ka liha. Minu meelest sõin ma kaaskodanikega võrreldes neid tooteid suhteliselt vähe, kuid praegusega võrreldes siiski üsna märkimisväärselt. Kui nüüd teinekord mõnda kommi või jäätist proovin, tundub see erakordselt magus.
Olukord muutus väga palju pärast eelmisel aastal maikuus Indias kogetud 30-päevast panchakarma’t. Panchakarma on väga sügav ja korrastav ajurveeda puhastusprotseduur, mille käigus tasakaalustatakse raku tasandil taimravi ja õliprotseduuridega meie kehas olevad loodusjõud. Kogu see protsess oli nii võimas, et peale seda valdas mind täielik sisemine tasakaal ja heaolutunne. Igasugused kahtlased isud ja soovid kadusid mõneks ajaks täielikult. Kõige suuremaks väljakutseks kujunes aga selle seisundi hoidmine, sest kogu ühiskond panustab ju siiski sellele, et me tarbiksime tegelikkuses mittevajalikke asju ja tooteid. Lisaks erinevad ahvatlused, mida ju ikka aeg-ajalt proovida tahad.
Siinkohal on mind aidanud ajurveeda päevarutiinist „dinachariast” kinnipidamine. Kõige olulisem on minu jaoks õigel ajal magama minna. Ma olen aastaid olnud öökull, aga täna saan aru, et see pani aastate eest minu seedimisele tohutu suure põntsu. Kaua aega kurnasin oma seedesüsteemi sellega, et olin poole ööni üleval ega lasknud tal taastuda. Seetõttu vaevas mind aastaid kõhulahtisus, kuid süvendatult ajurveedat praktiseerides on see probleem lahenenud. Olen muutnud toitumisharjumusi ja unerežiimi ja veidi ka taimraviga end toetanud. Praegu saan aru, et tollane öine ülevalolek sai harjumuseks ning pidev uimane olek tundus tavalise ja normaalsena. Puhanuna on aga elukvaliteet hoopis teine, keha lihtsalt oli värske ja puhanud tunde unustanud.
Täna ärkan ma hiljemalt kell 7, käin tualetis, pesen hambad, puhastan keele ning joon suure tassi sooja vett. Seejärel teen mõned jooga- ja hingamisharjutused ning mediteerin. Peale seda loputan seesamiõliga oma suud ning paar-kolm korda nädalas teen endale ka mõnusa sooja õliga massaaži. Enesemassaaž lisab tohutult palju kvaliteeti päeva, eriti talvel. Tunnen, kuidas põhjamaalase keha nii väga vajab meie talvises ja kuivas kliimas sooja õli. Kui mõnikord massaažiga liiga pikk vahe kipub sisse tulema, siis keha hakkab seda suisa igatsema.
Üks tore harjumus, mille oma ellu juurde olen saanud, on ise toiduvalmistamine. Loomulikult tegin ma ka varem süüa, kuid nüüd olen õppinud tervislikke ja maitsvaid toite valmistama, mis toetavad minu keha ja on kerged seedida. Kindlasti valmistan kodus enamasti igal hommikul sooja putru ghee’ga ning kindlasti püüan päeva jooksul teha ka teise sooja toidu, sageli ka kolmanda. Võib-olla küsite, kuidas ma jõuan. Jah, olen nõus, et iga päev tööl käival inimesel on see omajagu keeruline, kuid olen aastaid teadlikult selles suunas liikunud, et saaksin seda omale võimaldada.
Minu toiduvalmistamise teel on olnud palju avastusi, olen õppinud kasutama vürtse, kombineerima juurvilju ning rikastama toitu kuue erineva maitsega. Minu koduköögi lahutamatuks kaaslaseks on ghee ehk selitatud või, mis annab toitudele mõnusa maitse ning muudab kõige selle, mis suhu pistan, kergemini seeditavaks. Ghee’d keedan enamasti kord nädalas paarist pakist eestimaisest võist.
Toitun enamasti taimselt, küll aga kuulub minu toidulauale ghee (selitatud või – toim.), aeg-ajalt mahedad piimatooted, harvem muna ja mõnikord ka kala. Ajurveeda elustiili järgivad inimesed on enamasti ovolaktovegetaarse toitumisega, kuid mina olen aeg-ajalt oma piire laiendanud just seetõttu, et nii on teistsugust elustiili viljelejate seas lihtsam hakkama saada. Lihavaba olen ma juba oma 5–6 aastat, aga siiski satuvad aeg-ajalt minu sugulased ja vanad sõbrad paanikasse, kui neile külla lähen, sest nad ei oska mulle midagi süüa pakkuda. Ma olen selle lahendanud nii, et ei luba neil liigselt muretseda ning võtan ise alati kaasa piisavalt toiduaineid ja teen neile mõnda oma lemmikrooga. Ja teate, mis siis juhtub? Pean oma kaasaga hoolitsema selle eest, et me ise nälga ei jää, sest minu valmistatud taimetoit kaob laualt tavaliselt esimesena. Kui aga söön väljas, siis valin selle toidu, mis on minu loomulikule toitumisele kõige lähedasem. Just seepärast luban endale aeg-ajalt kala, sest kõik toidukohad või seltskondlikud üritused taimset toitu ei paku ning ma ei soovi enda toitumisest suurt seltskondlikku arutelu ega probleemi tekitada. Püüan ümbritsevat maailma aktsepteerida.
Ma pean tunnistama, et sellise toitumise ja elustiilli omaksvõtmine on olnud üsna loomulik teekond minu jaoks. Alguses püüdsin lihtsalt ajurveeda õpetusi järgides toiduvalikusse kasulikke toiduaineid lisada, hakata sööma kindlatel kellaaegadel, õppisin toitu maitsestama. Nüüd on keha sellega täielikult harjunud ning annab kohe märku, kui talle midagi ei meeldi. Kui söön valel ajal või midagi raskesti seeditavat, annab keha sellest teada väsimuse, raskustunde või loiu olekuga.
Tegelikult naudib keha lihtsaid koduseid toite, kui aga pidevalt hakkab isutama koogikeste, praetud toidu või mõne rämpstoidu peale, siis on see kindel märk sellest, et keha on tasakaalust väljas ning oma elurütm ja töökorraldus tuleb põhjalikult üle vaadata. Leida rohkem aega endale, vaikuses olemiseks, looduse ja mediteerimise jaoks.
Kõige suuremaks väljakutseks on saanud mulle õigel ajal magamaminek. Talvel olen juba üsna tubli – olen kella kümnest soojas voodis, aga kuna suvi on meil nii lühike, siis tahaks kõike teha ja see lööb mõnikord kindla režiimi sassi. Kindlasti on minu päevarežiimis muutunud see, et üle südaöö ei ole ma ka suvel üleval. Isegi valgetel suveõhtutel olen voodis hiljemalt pool kaksteist. Nii olen ma hommikul kell pool seitse või seitse täiesti värske ja valmis uut päeva alustama. Selle harjumuse omaksvõtmine võttis aega rohkem kui aasta, kuid kõige rohkem aitas mind kolm kuud Indias, sest sealses kultuuris lihtsalt ei ole õhtul turistil midagi muud teha kui vara magama minna.
Reisimine on olnud minu kirg kogu elu, kuid nüüd olen mõistnud, et minu kehas olev loomulik õhuelement on see, mis reisimist naudib. Rändamine häirib keha tavapärast rütmi. Lennujaamad, kliimamuutus … Mida pikem reis, seda kauem pärast taastun. Kui varem vaatasin alati pileti odavat hinda, siis nüüd on minu jaoks oluline mugavus ja võimalikult väike lendude vahe. Reisi ajal väldin kohvi ja palun alati kuuma vett, mis keha hästi toetab. Võtan endaga kaasa veidi tervislikumad toidupalad, kui seda on lennukitoit. Korraldan oma reisi enamasti nõnda, et ühes kohas viibin vähemalt nädala, nii saab mu keha selle kõigega paremini hakkama.
Kõik need muutused minuga tulnud üleöö. Selleks on kulunud aastaid. Pikapeale olen aru saanud, mis on minu jaoks parim ning oma töid ja tegemisi selle järgi seadnud, sättides esikohale enda. Loomulikult on kõiges olnud ka tagasiminekuid ja pettumusi, isegi enesesüüdistust ja rahulolematust. Nüüd aga tean, et kui tekivad hetked, mil minus vallandub suur magusaisu või olen mitu päeva magamaminekuga viivitanud, siis see on lihtsalt keha märguanne mulle, et teaksin puhata või enda elurütmis muutusi teha. Rahulikult ja paanikata, sest kõik möödub ja peagi hea enesetunne taastub.
Ajurveeda kõige tänuväärsem õpetus mulle on olnud see, et alati tasub iseenda suhtes leebe ja heatahtlik olla. Sellest arusaamine võttis aga aastaid aega. Ma teen alati parima, mida hetkel suudan, ja kui aeg-ajalt lubangi endale tüki kooki või lõhnava tüki praekala, siis naudin seda, nagu sööksin maailma parimat rooga, sest just see energia, millega oma igapäevaseid toimetusi teen, kujundab minu enesetunde.
Õnneks on minu elu nõnda läinud, et ajurveedast on saanud minu elustiil ja töö. Armastan õlilõhna ja vürtse ning minu meel puhkab eriti hästi just siis, kui saan pakkuda lõõgastavat õlimassaaži või näoteraapiat või abivajajale nõuga abiks olla.
Olen mõistnud, et ainult mina olen see, kes oma elu kujundada saab, ning teen seda parimal moel iseennast aktsepteerides ja armastades. Õnn ei ole mitte saada seda, mida ma tahan, vaid kogeda seda, kes ma olen.
Autor: Aet Sillaste
Toimetas: Inge Pitsner
