Nii kogunesid need ajaringid üksteise peale, millest ilmselt moodustus kujuteldav spiraal.
Loodusest lähtuv aastaring jagunes kaheks, vastavalt looduse tärkamisele kevadel ja hääbumisele sügisel. Taimekasvukalendris on aasta poolitajateks künnipäev (14. aprill) ja kolletuspäev (14. oktoober), mis mõlemad pärinevad ristiusueelsest ajast. (Aastaaegadega seostuvate rahvakalendri tähtpäevade puhul on oluline teada kalendritriivi: vana kalendri ligi kahele nädalale kasvanud mahajäämus päikesekalendrist kaotati 1918. aastal.)
Ka majandusaasta jagunes vastavalt töödele kaheks: soojaks suviseks ajaks, mil tehti põllutöid ja kari käis väljas, ja külmaks talviseks ajaks, mil põld oli külma kütkes ja loomad laudas. Suvi algas jüripäeval (23. aprill) ja lõppes mihklipäeval (29. september). Seega kestis suvi viis kuud, talv aga seitse.
Kaheks jagamise printsiip jätab välja kevade ja sügise ning neid käsitletigi rohkem kui üleminekuperioode talvelt suvele ja vastupidi.
Kalendrikuu sai eestlastele omaseks ilmselt alles eestikeelsete trükikalendrite mõjul 19. sajandil. Varasem ajaarvestus põhines kuukalendril. Aega märgiti kuuloomisest järgmise kuuloomiseni või noorkuust noorkuuni (selle tsükli pikkus on 29 ja pool päeva). Ka rahvausund pööras Kuule palju tähelepanu. Kuu näiva kasvamise ja kahanemise järgi arvati üldiselt, et noorkuu aeg on kasvu soodustav, vanakuu aga kasvu kahandav. Kuude nimetused on Eestis olnud enamasti loodusnähtustest ja tähtpäevadest tuletatud. (aprill – mahlakuu, mai – lehekuu jne).
Ajaarvamise viimane alajaotus oli ööpäev. Hiljemalt 17. sajandiks tundsid eestlased nii päikesekella kui tunnijaotust, kuid igapäevases taluelus puudus sellel praktiline tähtsus. Päeva jagasid osadeks söögiajad. “Söömavahe” käibis üldmõistetava ajaühikuna, näiteks “see põld on kaks söömavahet niita”. Üldiselt peeti Eestis 19. sajandil talviti kaks, suviti kolm tugevamat söögiaega, mis tähendas, et päevane aeg jagunes talviti ja suviti erinevalt. Päikese jälgimine võimaldas ööpäeva tunduvalt enam liigendada: 18. sajandi alguses kirja pandud eestlaste ööpäevajaotuses oli 20 alajaotust. Neutraalne tunni mõiste asendas ööpäeva varasema valguse-pimeduse ja söögikordade järgi jagamisviisi alles 19. sajandil.
Päikesest lähtuva aastaringi jagasid kaheks talvine ja suvine pööripäev. Jõuluajast hakkas päev pikemaks minema, jaanipäevast jälle lühemaks. Need kaks pöördepunkti on muistsetest aegadest alates olnud ka kõige suuremad pühad.
Jõulud olid vanade eestlaste tähtsaimad pühad. Jõulude puhul on kõige selgem ka kristliku kombestiku segunemine paganlikuga. Keskseks ei olnud seejuures mitte ainult Jeesuse sündimist märkiva 25. detsembri tähistamine: jõulud hõlmasid pikema perioodi toomapäevast (21. detsember) kolmekuningapäevani (6. jaanuar) ja selle perioodi tähistamine ulatub juba ristiusu-eelsesse aega. Oma paljude töökeeldudega ja rohke söömisega olid jõulud hingetõmbeaeg keset pikka ja pimedat talve.
Jõulud algasid toomapäevaga ehk teisisõnu: tööaasta lõppes toomapäevaga. Selleks päevaks pidid olema kõik aasta tööd tehtud ja võlad makstud. Toomapäeval tehti suurpuhastus, isegi kerisekivid pesti puhtaks. Tehti valmis jõulusöögid ja pandi käima jõuluõlu. Sellest päevast kuni jõuluaja lõpuni tehti ainult hädapäraseid töid nagu loomade talitamine.
Jõuluõhtu ja sellele järgnev öö olid aasta kõige püham aeg. Selleks päevaks kaunistati tuba lakke riputatud jõulukroonidega ja toodi sisse jõuluõled. Alles 19.sajandi lõpuveerandil asendas õlgi jõulukuusk. Jõuluõlgede algset tähendust on püütud tõlgendada mitmeti, kuid tõenäoliselt on need kõige rohkem seostatavad esivanematekultusega. Jõuluõled ise olid pühad ja neile valati ohvriks õlut. Jõululaupäeva lõuna ajal käis pererahvas saunas ja seejärel pandi puhtad riided selga ning algas jõulurahu. See oli aeg “kui kõik taeva ja põrgu väravad olid lahti”, ning seetõttu tuli ennast kaitsta kuidas võimalik. Selleks et kurjad vaimud sisse ei saaks, tehti kõikidele avaustele (uksed ja aknad jms.) tõrjemaagilised märgid – rist, pentagramm või ratasrist.
Esivanemate hinged tulid koju märkidest hoolimata ja neile kaeti rehealusesse eraldi laud, kus nad said rahus oma jõulusöömaaega pidada. Jõulude ajal oli söömisel üldse eriline koht ja maagiline tähendus. Argipäeval oli talurahva toidulaud suhteliselt kasin, kuid jõulude ajal võis igaüks süüa palju jõudis. Kui mehed jõuluööl seitse korda sõid, oli neil järgmisel aastal seitsme mehe jõud. Jõululeiba söödi ise ja söödeti nääriööl ka loomadele, osa sellest hoiti kevadeni aidas viljakirstus. Kevadel karja välja lastes anti seda karjasele ja söödeti karjale. Usuti, et jõuluööl loomad räägivad ja neile viidi lauta leiba. Jõuluööl pidi kogu aeg tuli põlema. Oletatavasti on selles jälg päikesekultusest ja päris kindlasti aitas see ka kurjade vaimude vastu. Jõuluööl võis teada saada tulevikku, samuti oli kergem seda mõjutada.
1. jaanuar oli rahvakalendris nääripäev, kombestik puudutas aga rohkem nääri- ehk vana-aastaõhtut. Tavad, uskumused ja toidud sarnanesid jõuluõhtustega. Erinevalt jõulukommetest, mis olid perekesksed, olid näärikombed isiksusekesksed. Kui jõuluaeg oli vaikne ja püha, siis vana-aastaõhtu kombestikus oli palju lustakaid mänge ja ennustusi, mida enam nii tõsiselt ei võetud.
Jõuluaeg lõppes kas kolmekuningapäevaga (6. jaanuar) või nuudipäevaga (7. jaanuar). Viimane oli tuntud just rannikualadel. Selleks ajaks pidid olema jõulusöögid söödud ja õlu joodud. Perest perre käisid noormehed pikkade õlest keerutatud nuutidega ja ajasid pühad välja. Õlleankrutele keerati põhi peale ja punnid võeti kaasa. Algas järgmine ring.
Kui jõulud olid talviseks hingetõmbeajaks, siis jaanipäev (24. juuni) oli rahvakalendri iidne suvepüha, jõulude kõrval tähtsaim püha üldse. Jaanilaupäeva õhtul süüdati ridva otsa või kõrgemale künkale jaanituli, millel arvati olevat maagiline puhastav toime, jaaniööl korjatud ravimtaimedele omistati erilist jõudu. Jaaniööl nagu jõuluöölgi arvati kõiki häid ja kurje jõude liikvel olevat ja seetõttu oli see hea aeg maagiliste toimingute jaoks, nii näiteks omistati jaaniööl korjatud ravimtaimedele erilist jõudu. Põhiliselt aga lõbutseti, kiiguti ja tantsiti tule ümber. Noormehed viisid oma väljavalitu akna alla kaski, tüdrukud aga ennustasid taimede abil tulevast peigmeest. Jaanipäevaga lõppesid põllutööd ja hakkas heinaaeg.
Kokku on nende kahe püha – jaanipäeva ja jõulude – vahel vanade eestlaste rahvakalendris üle 80 tähtpäeva, milledest osasid tunti vaid paikkondlikult. Ka vanasti oli vaja aega lugeda ja rahvapärane ajaarvamine põhineski lugunädalatel, st. nädalate loetlemisel tähtpäevast tähtpäeva. Olulisemad ja suurema kombestikuga tähtpäevad olid vastlapäev, jüripäev, hingedeaeg, mardipäev ja kadripäev.
Vastlapäev oli viimane päev enne lihavõtte-eelset paastu. Tegemist oli liikuva pühaga, mis langes alati teisipäevale. Söödi seajalgu ja oa- või hernesuppi. Seajalakontidega tehti maagilisi toiminguid, mis pidid sigade kasvu edendama. Vastlapäeval lasti ka liugu: pikk liug tagas hea linakasvu.
Jüripäev (23. aprill) oli kevadiste põllutööde ja karjatamise algus. Ka see päev oli tuntud juba eelkristlikul ajal. Paljude kombetalitlustega taotleti karja- ja hobuseõnne. Jüripäev oli ka kolimise päev. Kõik lepingud sõlmiti või öeldi üles jüripäevast. Sel päeval palgati kõrtsi juures sulased ja tüdrukud eelolevaks suveks. Tehti jürituld. Paljud selle päevaga seotud uskumused on seotud ussidega (Püha Jüri võitlus lohega).
Hingedeaeg on sügisene periood, mil austati surnud esivanemate hingi. Neljapäeva õhtuti oodati neid koju ja kaeti saunas laud. Sel ajal oli ei tohtinud käratseda, keelatud oli vali jutt ja naer ning eriti villa töötlemine. Udustel sügisõhtutel arvati, et õhk on hingedest udune.
Mardimaskid
Mardipäev (10. november) tähistas põllumajandusaasta ja hingedeaja lõppu. Mardipäeva eelõhtul käisid mardisandid maskeeritult perest perre. Algselt jooksid marti ainult poisid, kes laulsid ja soovisid viljaõnne. Mardipäeva kombestikus võib näha ka esivanematekultuse jälgi. Kadripäev (25. november) oli seevastu naiste püha. Kadripäeva eelõhtul käisid perest perre kadrisandid, kelleks algselt olid ainult tüdrukud, ja soovisid karjaõnne. Kadripäev oli ka lammaste püha, kelle edenemiseks tuli lambalaudas putru süüa.
Rahvakalendri tähtpäevade ristiusueelseid nimetusi on säilinud vähe ja rahvakalendri kujunemisele on kahtlemata püsivat mõju avaldanud katolitsism oma pühakutega. Eelkõige puudutas see tähtpäevade kinnistumist mingile kuupäevale ja nime saamist. Määrav oli eelkõige see, kas nad sobisid kohaliku majandusliku rütmiga või mitte. Aja jooksul pidasid visamalt vastu need tähtpäevad, millega seostus rohkem rituaale või mänge.
Allikas: estonica.org
