Terminit “must surm” kasutatakse ajalookirjanduses mitte katku sünonüümina, vaid ühe konkreetse, Euroopat 1347-1352 tabanud katkulaine nimetusena, selgitas professor Selart.
Musta surma lähtekohaks peetakse Põhja-Kaukaasiat ja Krimmi, kust see jõudis laevadega Kreekasse ja Itaaliasse. Edasi levis haigus põhja poole Kesk- ja Lääne-Euroopasse ning liikus hiljem Põhja-Euroopas juba läänest itta. Eestisse jõudis taud 1351. aastal, levides siit edasi Venemaale.
Anti Selarti sõnul nõudis epideemia erakordselt palju ohvreid, tegemist oli omal ajal ilmselt uue haigusega, mis jättis inimeste teadvusesse väga sügava jälje.
“Ajaloolased saavad sedastada, kui tugevasti katk inimestele mõjus, kuid paradoksina tähendab see asjaolu ühtlasi, et näiteks omaaegsed hinnangud surnute arvu kohta on üldjuhul tugevasti liialdatud,” ütles Selart.
Mustast surmast tingitud kaotused olid regiooniti erinevad, ütles professor. “Kui külad jäid ka täiesti tühjaks, siis mitte sellepärast, et kõik viimseni oleks surnud, vaid talupojad asusid ka ümber tühjadele ja parematele maadele.”
Katk oli Euroopas olemas juba varakeskajal, kuid mingitel põhjustel ilmselt taandus. Alates 14. sajandi teisest poolest kuni 18. sajandini tabasid Euroopat regulaarsed katkulained, selgitas Selart. “Paraku ei luba keskaegsed allikad taudide puhul alati öelda, millise haigusega just oli tegemist. Kroonikad mainivad massilist suremist või ohvriterikast haigust, kirjeldamata üksikasju,” rääkis Selart.
“Eestis rakendati epideemiate ajal juba keskajal reisipiiranguid,” ütles keskaja professor. Tiheda mereliiklusega Veneetsias kasutati 15. sajandil karantiini otstarbel tervet Lazzaretto Vecchio saart. “Haiged ja haiguskahtlased eraldati sinna kas surma või tervenemiseni. Mõnel varauusaja taudiajal on saarel registreeritud kuni 500 surma päevas,” ütles Selart.
1894. aastal avastati katkupisik Yersinia pestis, mis levis rotikirpude vahendusel. Kuid mingil põhjusel oli keskajal see oluliselt nakkavam kui 19.-20. sajandil, mil haigust tundma õpiti. “Võib-olla suutis see siis levida otse inimeselt inimesele, ilma rotikirpude vahenduseta, nagu tavaliselt arvatakse. Kuid kahtlemata polnud iga epideemia katk,” ütles Selart.
Leidub teooriad, et keskaegset katku ei põhjustanud katkupisik Yersinia pestis, vaid mingi muu haigustekitaja. Anti Selarti sõnul on oletatud, et tegu oli hoopis Siberi katku või Ebolaga. “Ometi on katkuaja massihaudadest leitud DNA uurimine kinnitanud, et süüdlaseks oli nimelt katk,” lausus Selart.
Kuigi pisikud olid keskajal veel tundmata, oli taudide nakkavus kaasaegsete seas hästi teada, sõnas professor.
“Tuletagem meelde Giovanni Boccaccio “Dekameroni”. Boccaccio oli musta surma kaasaegne, kes raamis oma novellikogu looga noorrahva seltskonnast, kes pageb Firenzest maamõisa ja seal lugusid jutustades aega veedab,” ütles Selart ja lisas, et teose sissejuhatuses leidub üksikasjalik kirjeldus haiguse levikust, sümptomitest ja katsetest seda tõrjuda.
Allikas: Hirmus! Poveglia – neetud saar, kuhu külastajaid ei lubata
