Inimene kordab oma elus samu mudeleid, milles ta kord on juba olnud. Ta ehitab uuesti üles oma elu hetkede kordusi, sest tema sisse jäänud vajadus peaks saama samasuguses kohas täidetud. Inimese alateadvuses on mälestus, kuidas ja kes kunagi olid, selles ajas, kui oli. Seega otsib ta oma elus kohta, kus sarnaste nimetajate olemas olemisel ehitada üles liikuv pilt, mille sees usub ta enesele vajamineva saavat.
Inimene teisendab mudeli, sest siis on tal raamid, mille sees avaneb tunne ja ta astub enese loo sisse. Mudeli taasloomiseks tulevad tema ellu inimesed, kes osalevad osatäitjatena tema konstellatsioonis. Tundena olles jääb inimene loo pealispinnale ja lahendab, iseennast mõistmata ja olevikku isiklikult võttes, segadust, mida tema ise jätkuvalt korraldab.
Inimene võtab teisi osatäitjaid isiklikult, sest just nende olemas olemise pärast tundub kõik üldse toimuvat – kui neid ei oleks, siis ju ei oleks ega peaks. Inimene tunneb nende teiste vastu viha, sest nendega koos olemine teeb temale haiget. Inimeses on vajadus olla koos, kuid sageli ei tule ta sellega toime – tal on tema tunded. Inimese tunded kasvavad teistega koos olles nii võimsateks, et inimene usub – teised tulid, et teha temale haiget. Inimene, ennast kaitstes, ei näe, kuidas olla avatud ja võtta tänuga vastu need, kelle abiga saab tema süsteemi korrastumine võimalikuks, sest just selle jaoks ongi lavale vaja neid, kes on inimese nimetamata tegelikult tema poolt juba nimetatud selleks, et etendus saaks alata ning lugu nähtavaks.
Inimest ajavad segadusse uued nimed, näod ja kohad – kõik peaks olema ju uus, kuid ometi võetakse käsile vana lugu uues kuues. Tõlgendus jääb inimese teha, kas ennast ja lugu mõistes tänada kaasnäitlejaid või valida uksepaugutamine ja Mina Tunnen reageerides astuda uuele lavale, kus uute nägude ja nimedega seda sama “vana jama” korratakse. Taas jääb inimesel üle eneselt küsida – Miks? ja tunda ennast oma elu ohvrina, kellel kohe üldse ei vea.
Uus lugu ei tähenda alati uut lugu, vaid uut võimalust, kuidas valida astuda. Inimene, vaata oma korduvat lugu ja sealseid nimetajaid, osalejate isikud ei ole olulised. Kui tavalises teatris jäävad nimed kavalehele ja näod muudetakse grimmi abil teiseks, et lugu oleks pealtpoolt vaadates mõistetav, siis Aja konstellatsioonis on pealne pool segadusse ajavalt teine, vana lugu pinna all ja ridade vahel varjus.
Ilma seda teadvustamata samastab inimene uue vanaga, kannab tunded üle ega saa aru, miks kõik lihtne korraga nii keeruliseks muutus ja hoolimata tema püüdlustest selgust ei saabu. Inimene nõuab enesele, sellest uuest, kunagi saamata jäänud vana – tahab kogeda lahendust ära olnud ajale. Inimene tahab, et uues hetkes sündiv annaks talle tagasi rahu ja vaikuse – tunnetest vaba vabaduse.
Uutel ei ole anda seda, mida inimene vajab – oma tunde vajaduse täitmist. Nemad on elusad kaasnäitlejad, mitte asjad isiklikuks kasutamiseks. Kuid selleks, et elu huvitavam oleks, on neil kõigil eneste lood kaasas, mis segavad veelgi vett. Inimene ei saa nende teiste käest vajaminevat rahuldust, sest olevikus toimuv ei muuda ära olnud loo sisu. Inimese enese käes on võti, tema enese mõistmine ja olnu vastuvõtmine avab minevikule tee ja laseb energia voolamist takistaval minna.
Kui võtta mudel ja vaadata nimetajaid, siis mustrist eristub lugu ja on aru saada, et osatäitjad ei ole olulised, tähtis on see, mis tuleb nendega koos olles, koostöös, nähtavale. Kuid inimene ei tea, et on lavastus ja see on juba alanud. Märku andvat signaali ega teadet pole olnud. Siin ei kirjutatud kavalehte ega tehtud kokkulepet, sest see oli seal, selles teises ajas, mida inimene ei mäleta.
Tänase päeva võimalused
“Katseklaasis viljastatud, doonorite abil saadud, või adopteeritud lapsed on need lapsed, kes on kunagi kusagil maha salatud, ära antud või kõrvaldatud – neile ei antud omal ajal omas süsteemis neile kuuluvat kohta. Need lapsed on olemas olnud, kuid neid nagu poleks kunagi olnud. Üle aegade tulevad nad tagasi ja võtavad endale kuuluva koha vastu ja saavad olla osa süsteemist – nad on nähtavatena ja nimetatutena olemas.
Osad nende laste vanematest olid kunagi kusagil, ühes teises ajas, nende samade laste vanemad, kuid, mis iganes põhjusel jäid need lapsed tookord, ilma neile kuuluva nime ja kohata, oma süsteemist välja. Nüüd nende vanemad ei saa võib-olla füüsiliselt oma lihaseid lapsi, kuid nad saavad vastu võtta oma süsteemi kuuluva lapse, kes tuleb avalikult vastu võtta ja kellele tuleb nähtavalt temale kuuluv koht anda. Väljast sündinud lapsed on iseenda ja oma vanemate õppetunnid – võimalus taastada süsteemis tasakaal – hinged üle aegade seovad ajad ühte.”
Ühe inimese ühe elu sees on üsna mitmeid konstellatsioone erinevatest aegadest – need on tema enese tunnetega loodud segadused, mis ootavad korrastamist. Kaasnäitlejad tulevad inimese tunnete pärast, kuid mitte tunnetest lähtuvate tahtmiste pärast. Nad tulevad tunnetest vaba astumise jaoks – et Aeg saaks voolata. Inimene tahab, et teised oleksid olemas tema tunnete kustutamise või täitmise jaoks, kuid teised tulevad ja on, sest inimese kunagise teo tagajärg on segadus süsteemis, mis temal endal tuleb korda teha – olles osa on inimene osa.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Tähelepanuvajadus on suurim sõltuvus inimese teel
Solvumiste saladust lahendav võti on peidetud inimese sündimise aega
Kui inimene elab tõestades oma elu elamist, siis ei ole ta enese sündi inimesena veel vastu võtnud
