Räägime natukene kodumaast: kui sa sealt kaugelt Ameerikast siia poole vaatad – ehkki sa ütlesid küll, et sa ei jälgi väga meediat, ei loe kodumaiseid väljaandeid, telekat ammugi ei vaata, aga no ühtteist sa ju ikkagi kuuled või adud, kasvõi sotsiaalmeedia vahendusel – siis mis mulje sulle on jäänud – kui võtame Eesti tervikuna kui energeetilise olendi, siis mis seisus on Eesti rahva tervis tervikuna, nii vaimne kui füüsiline?
Ma arvan, et päris mage. Vaata seda valitsust. Vaata inimesi, kes määravad eestlaste heaolu ja eestlaste käekäigu – see on üks punt keskpärasusi, kellel ei ole tegelikult eestlusega midagi pistmist. Nad ei ole minu arust patrioodid ega Eesti asja eest väljas. Sõna poliitika ajab mind automaatselt kohe öökima.
Ainuke suurem sündmus, mida ma viimase aja Eestis olen näinud, on see, et presidendi köögis enam ei küpsetata, vaid kupcetatakse. Aga see on ka kõik. Muud ei ole midagi juhtunud. Eestis võiks ilmuda kaks ajalehte – üks suvel, teine talvel, muid uudiseid ei ole.
Eesti praeguse presidendi ametiaeg saab tänavu otsa – aastal 2016 saab Eesti endale uue presidendi. Sel teemal on põnevaid spekulatsioone. Mis sina arvad, kes võiks olla Eesti president? Mis peaks olema tema roll, väärtused, olemus?
Eesti president sisuliselt – poliitiliselt ning oma võimult ja mõjult – on ju mitte keegi. Järelikult see on tegelikult ükskõik, kes presidendiks on. Muidugi oleks tore, kui oleks intelligentne inimene. Tema mõju kõigele on nii kaudne. Venelastel on ütlus “esimesed inimesed” – venelased suhtlevad inimestega kellel on ka tegelik sõnaõigus: kui ta midagi ütleb, siis ka tegelikult midagi juhtub, mitte et pläägutati ja joodi veidi viina ja mindi laiali ja mitte midagi ei toimu. Venelased ei viitsi sellistega isegi mitte laua taha istuda.
Eestis ei ole esimest inimest. Ei peaminister ega president pole see. Lennart Meri lõi kunagi lati väga üles ja ma arvan, et Ilves on olnud Eestile väga hea president, sest ta on parketikõlbulik inimene. Mina näiteks näeksin, et Eesti presidendina võiks praegu ainukesena võibolla olla Rein Raud, kes on haritud inimene ja humanist ning kellel ei ole vaja tõestada kusagil seda, et ta on haritud inimene ja ta esindab midagi viisakat. Aga ülejäänud poliitikute hulgast ma ei näe küll mitte kedagi.
Äkki on Eestil aeg esimeseks naispresidendiks?
Võibolla, ma ei tunne kedagi sellist, ma ei ole kursis, ma ei tea poliitikast mitte midagi. Sest kõik see on tähtis ainult kohalikult. Kui sa vaatad Eestit ükskõik kuskohalt mujalt maailmast, siis teda pole üldse olemas. Eestit teati 90ndate algul korraks, praegu jälle ei tea mitte keegi.
Aga me oleme ju e-riik, me säutsume nii, et kõik teavad meist midagi!
Ei tea. Eestit teataks Eesti poegade ja tütarde järgi. Arvo Pärti teab maailmas igaüks. Carmen Kassi teab igaüks. Barutot teab pool Aasia maailma. Aga eestlased ei oska hinnata ja jumaldada oma kangelasi. Tugevad mehed ja kaunid naised oleks see, mis näitaks Eesti kui kultuuri väärtust. Aga eestlased tõmbavad sind porisse vähegi kui saavad ning esindama saadetakse ikka mingisugused hallid tolgused, kes tegelikult ei huvita mitte kedagi. Ja see, mis nad räägivad, ka ei huvita mitte kedagi, sest on teada, et nad ei esinda oma rahvast, vaid tõlgivad eesti keelde Brüsselist tulnud korraldusi. Tõlgid, tõlgendajad. Sellepärast mind ei koti see teema absoluutselt, see ei huvita ega eruta mind, sest sellest ei sõltu absoluutselt mitte miski.
Tore oleks, kui see inimene ei oleks otseselt riigi reetur, nagu üks kandidaate meil on, kelle nime me ei hakka nimetama, sest ta saab niigi piisavalt kinni makstud meediakajastust iga päev. Aga ma ei tea, rohkem ma ei oska kedagi välja pakkuda.
Mängime sellist mõttemängu ja oletame, et see oleksid sina – Eesti valitseja, keegi, kellelegi oleks ka reaalselt võimu – mida teeksid?
Kui ma oleks Eesti kuningas… Ma olen seda lugu korra juba rääkinud ka: meil on vend Tommiga üks sõber, kes on titaan – talle kuulub Hiina televisioon, ta on maailma üks suurimaid executive producer’eid (peaprodutsente – toim.) filmi alal ja produtseerib filme miljardite dollarite eest, erakordselt kift vend, teame üksteist juba väga palju aastaid. Ja kunagi tahtis ta Eestisse tulla, küsis, et kellega võiks meie valitsusest kohtuda – ma ei osanud talle kedagi nimetada! Sest ei ole ühtegi temasuurust inimest, kellest midagi ka sõltuks, see oleks lihtsalt mingi “sotsiaalne tere” ja läheb edasi. Aga ta on väga mõjuvõimas ja lisaks kõigele erakordne inimene, hästi armas.
Ja kunagi ta küsis, et: “Kust sa pärit oled?”, ma ütlesin, et ma olen Eestist. “Kus see on?” -ütlesin, et see on Soome ja Venemaa vahel üks tükikene maad. “Palju teid seal on?” – “Miljon,” ütlesin ma – “Mida?! See on ju Pekingi üks tänav!”. Siis ta mõtles veidi ja ütles: “No kui mina oleksin Eesti kuningas, siis ma teeksin Eestist Venemaa Hong-Kongi!”. Aga eestlane ei lähe mitte kunagi selle peale välja, mitte see valitsus. See oleks geniaalne samm – venelaste kogu raha oleks Eesti pinnal, Venemaa kaitseks Eestit ja oma raha kogu oma tuuma-arsenaliga, okastraat pandaks vahele, et kurjategijad ja mölakad ei tuleks üle Narva piiri, käiksid ainult erajahid ja -lennukid, sest ta oleks rikas nagu ma ei tea mis asi. Aga seda keegi ei tee. On võetud algusest peale kohe teine suund, hambad ristis uhatakse seda teist suunda ja ma ei usu, et mingisugust muutust lähiajal tuleb.
Ja usu mind, ma ei ole suur venelaste kallistaja, tõepoolest ei ole. Aga – kui praktiliselt ja loominguliselt mõelda, siis Eesti kõige suurem maavara on Venemaa. Vahepeal eestlased olid ju kõige suuremad metallimüüjad – ma ei tea ühtegi kaevandust Eestis, aga Venemaa oli neid täis. Lihtsalt ei ole osatud ja mõeldud, kuidas seda saaks teha – aga saaks teha. Aga selleks peaks Eestit juhtima inimesed, kellel oleks Venemaal autoriteet, aga praegu selliseid inimesi Eestis ei ole.
Edgar Savisaar…?
Ei. Kindlasti mitte. See ei ole üldse mingi inimene, kellest sellises potentsiaalis rääkida. Venemaa võib ju kasutada ära ja teha mingeid asju, aga venelane on kõike muud kui loll. FSB on minu arvates peale jesuiite maailma kõige paremini organiseeritud ja kõige intelligentsem organisatsioon, need kindralid on erakordselt targad.
Jah, üks mees oli Eestis, kes oleks võinud seda teha algusest peale – Eduard Tinn, kes on tulevikuvisioon?
Praegu minu meelest seda ei ole. Selleks tuleks muuta kogu mõttemalli, et tõepoolest see tulevikuvisioon kellelegi huvi pakuks. Praegu tegeletakse lihtsalt oleviku vigade kinni mätsimisega, tulevikust ei räägi üldse keegi mitte midagi. Enne valimisi jälle lubatakse midagi ja jagatakse tasuta kondoome – ja seda riigis, kus kogu aeg kaevatakse, et iivet on vähe! Jagatagu siis Viagrat, mitte kondoome!
Minu arust tegelevad Eesti tulevikuga ainult meiesugused unistajad. Ausalt öeldes praegu ma ei näe mitte mingit sellist perspektiivi. Sellega tuleks tegeleda tõsiselt, pühendunult, ja sellega tuleks tegeleda inimestel, keda tõe poolest huvitab meie rahvuse ja kultuuri ja Eesti riigi ellujäämine ja tulevik. Need tüübid praegu seal sellega küll ei tegele. Lükkavad arve näpuga kokku ja pasteerivad üksteist telgis – lapsemäng.
Ühtegi tõsiselt võetavat situatsiooni ma küll ei näe, millega isegi maksaks arvestada. Ja siia alla kuulub ka presidendi valik. Ilves on olnud suurepärane president sellepärast, et ta on teretulnud Valges Majas ja igal pool mujalgi, inimesel on kogemus ja haridus neid asju teha, aga õnnetuseks pole tal mitte mingisugust täidesaatvat võimu – ta saab ainult soovitada ja poriseda midagi ja jutustada, mis siis pannakse ajalehte ja see on kõik. Jobud ajavad ikka oma asja omamoodi edasi. Ja keegi ei vastuta, mis on kõige hullem! Eestit saaks hakata muutma siis, kui valitsus hakkaks vastutama oma sõnade ja tegude eest, aga praegu ei vastuta mitte keegi.
See vastutuse võtmise probleem laieneb ju väga suurtesse mõõtmetesse: nii riikide kui inimkonna tasandile üldiselt, kui ka indiviidi tasandile…
Lihtsalt demokraatlikus maailmas on vastutus ära võetud, et saaks piiramatult sigatseda. Igor Mang rääkis kunagi sellest, juba aastaid tagasi, et jõuab kätte aeg, kus lihtsad inimesed võtavad võimu enda kätte tagasi ja hakatakse tegema asju jälle inimlike reeglite järgi. Kurjategija lüüakse mättasse, vargal lüüakse näpud maha, ja valitakse endale juhte, kelle töö on asju korda ajada, mitte lihtsalt juht olla. Ja ega enne sealt midagi ei tule, kui inimesed ise seda tegema ei hakka, lihtsalt viimases meeleheites. Lootes praegu kellelegi teisele, eriti nendele poliitikutele, see on lihtsalt aja ja potentsiaali raiskamine.
Ma loodan, et ma eksin… Ma olen nii loll, et ma võin eksida… Äkki nad on nii targad, et ma lihtsalt ei tea, et kui loll ma olen ja ma eksin. Aga noh, eemalt vaadates… Ja usu mind, mul tõmbub iga kord süda kokku, kui ma seda vaatan, sest ma armastan Eestimaad, aga ma ei armasta seda, mis temaga ja tema inimestega tehakse. Peale kõiki neid aastaid, mis me istusime vennaga vanglates ja hullumajades, ja kannatasime ja jooksime ja võitlesime ja unistasime ja laulsime laule ja lootsime, on Eesti inimene praegu vaene, õnnetu ja ei jaksa oma tervise eest maksta. Järelikult pole valitsus teinud mitte s****gi. Jah, nad tõstavad Riigikogus iseeneste palkasid kogu aeg, see on kõik.
Kui mina oleks siin viiking-kuningas, siis ma mataksin arstid koos nende surnud ohvritega. Igakord oleks paar s**apead vähem, koos selle õnnetu inimesega, keda nad ära ei päästnud. Oleks nagu asjad selgemad ja li
htsamad, jäävad ainult parimad, kellel on tõesti tulemused selles, mida nad teevad. Ja sama oleks ka kõige muuga. Inimesed peavad hakkama vastutama selle eest ja nad peavad siiralt tahtma teha seda, millest nad räägivad, mitte selleks, et püsida kuskil mingi toolikese peal, veerekese peal. Need, kellest on koostatud parteid, on väga keskpärased inimesed, sealt ei tule mitte midagi. Need parteid on kõik mõttetud.
Tarmo Urbi intervjueeris Ingrid Peek
