Mul on mustmiljon sõbrannat. Kui ma oleksin naiste tarbijakaitseamet, siis peamised kaebused, mis meeste aadressil saaksin, oleksid järgmised: ta ei kuula mind üldse, on vait nagu sukk, ei oska enda tunnetest rääkida, joob nagu loom, tema peale ei saa kindel olla, ta pettis mind jne. Naised, mul on teile üks küsimus. KES SELLE MEHE ENDALE VALIS? Kui ostad poest allahinnatud praaki, siis on ju ka veidi naiivne arvata, et see vildakas vibraator täielikult teie ootusi täidaks? Ja mitte et ma ütleks, et mees üks elav vibraator on, aga noh, selles kontekstis ma vähemalt mõtlen seda. Muahahaaa!
Võllanaljad kõrvale jättes, siis olgu – kui oled kaheksateistkümnene naine, siis ei süüdista sind keegi, kui meestepeenral piparmündi või porgandi pähe kogemata umbrohtu korjad. Isegi kui ise selle üle veel nii õnnelik oled, nagu oleksid leidnud maailma kõige haruldasema sordi. Kõik vaatavad sind lihtsalt kaastundlikult kõrvalt. No pole kogemust, mis teha. Aga kuidas kurat valib üle kahekümnene või kolmekümnene naine enda kõrvale emotsionaalselt ja intellektuaalselt küündimatu, selgrootu tüübi, selleni mu mõistus ei küündi. Ausalt, tõstan käed üles ja lehvitan valget lippu.
Kurbliku olukorra, et peaaegu jumalanna kõrval tatsab rõõmsal sammul pool-ambaal, on tinginud enamiku naiste liigne leplikkus ja soovunelm umbrohust kultuurtaime aretada. Mõistan, naisi on meie ühiskonnas rohkem ja kui poes kaneelikuklit pole, siis tühja kõhuga haarad sealt kaasa kasvõi kuivanud Moskva saia. Aga selles kitsaskoha tuum peitubki.
Naised, igaüks teist on väärt partnerit, kes oskab teiega lugupidavalt käituda, teid hinnata ja paitada nii sisemiselt kui välimiselt. Ärge rahulduge vähemaga. Minge suhtesse mehega, keda olete tundma õppinud ning kelle käitumine on tõestanud, et ta ei käsitle teid nagu tarbekaupa. Ükski naine ei peaks taluma mingisugustki tundekülma hoolimatust, vaimset või füüsilist terrorit – tundma ennast allasurutuna või ainukesena, kes suhet üles ehitada soovib.
Paljud mehed kannavad tutvudes ja suhte algul hooliva ja armsa mehe maski, mõistan. Aga kui see mask on langenud ja mees ei pingutagi enam, siis miks küll endiselt enda väärtuslikku naiselikku õrnust, armastust ja hoolimist sellisele mehele kinkida. Just see, et naised sellisest suhtest esimeste tõsiste ohumärkide peale ei lahku, on tinginud olukorra, kus liiga paljud mehed käituvad naistega nagu tõelised limukad ja parasiidid. Muutus toimub ainult läbi selle, et üha rohkem naisi ärkab sisemiselt ega lase end ära kasutada laps-meestel, kelle ainsaks sooviks on ta lõpuni ära tarbida ja siis minema visata. Seega, kui täna oled suhtes, mis sind naisena enam ammu ei rahulda, su olulised soovid või vajadused on kas välja naerdud või neid ignoreeritakse, siis võta julgus kokku ja kuuluta selle suhtefirma pankrot julgelt välja. Mis pekkis, see uuesti!
Võin mürki võtta, et neidsamu vigu sa rohkem ei korda. Kui järgmises suhtes algusest peale kehtestavalt ja armsalt enda vajadusi ning soove edastad ja tead, et vähemaga ei rahuldu, siis tajub seda ka mees. Ja kui ta veel äge mees pole, siis võib kindel olla, et ta otsib enda sisemise viimase leveli lõpubossi munad seifist üles ja õpib naist lõpuks vääriliselt kohtlema. Sellises suhtes on naise elul maasikamaik. Nende poolriknenud murelite maitse asemel”.
Alkeemia lugemisnurk | Margus Vaher: mida naine mehelt kõige enam ootab?
Margus Vaher: kuidas mehele esimesel kohtingul endast kustumatu mulje jätta?
Mis mehele voodis tegelikult oluline on?
Kas mees armastab sind või armastab ta sind omada?
Armastussuhe on meie elu üks suurimaid väljakutseid
