Mis on adopteerimine?
Adoptsioon on seaduslik vahend, mille kaudu ühtede vanemate lapsest saab teiste vanemate laps. Tingimused selleks on loodud juba kauges minevikus, nagu näitavad vanimad säilinud allikad. Babüloonia Hammurabi seadusekoodeks rajab esimesed adoptsiooniametid rohkem kui 4000 aastat tagasi. Piibel viitab adoptsioonile, nagu ka vana Rooma tsiviilseadus, ning ka vanadel hispaanlastel oli adoptsiooniseadustik. Kanadas on igas provintsis olemas vastav seadusandlus.
Statistika näitab, et umbkaudu 48% lastest, kes on antud adopteerida, lapsendatakse sugulaste ja 52% mittesugulaste poolt. Mittesugulaste poolt lapsendatud lastest 61%-le on määratud vanemad sotsiaalasutuse poolt ja 39% on lapsendatud iseseisvalt. Tänapäeval on lapsi adopteerida igatsevaid perekondi rohkem kui adopteeritavaid lapsi, nii et mitte ükski laps ei pea jääma ilma koduta.
Suurim nõudmine ja kõige pikem ooteaeg – mitmeid aastaid – on tervete beebide järele. Terveid lapsi adopteerida tahtvatele peredele, kus juba on vähemalt kaks last või kes on ise võimelised last saama, ollakse sunnitud ära ütlema. Adopteerida antavaid lapsi on nii vähe, et paljud inimesed otsustavad lapsendada vanemaid, mõnesuguste puuete, tervisehäirete või segatud verega lapsi. Nii et, vastupidiselt situatsioonile, mis oli mõni aasta tagasi, on tublisti vähenenud adopteerida antavate alla nelja aastaste laste arv.
Tänapäeval usuvad mitmed naised, kes seisavad silmitsi planeerimatu rasedusega, et neil on ainult kaks võimalust – aborti teha või laps üles kasvatada. Kuid 20 aastat tagasi andsid 80-90 protsenti vallalistest naistest oma lapsed adopteerida.
Kolm peapõhjust adopteerimiste arvu languseks on abortide arvu kasv, suurenenud sotsiaalne heakskiit laste üksinda kasvatamiseks, ning müüdid, mida on tekitatud adopteerimise ümber.
Esimene müüt: Bioloogiline ema, kes hoolib oma lapsest, ei või mõeldagi adopteerimisest
See väärkäsitlus võib põhjustada emale, kes kaalub lapse adopteerida andmist, sest soovib anda oma lapsele seda, mida ta ise anda ei suuda, palju põhjusetut peavalu ja süütunnet.
Eranditult teeb ema otsuse anda oma laps adopteerida armastuse ja siira hoolimise tõttu oma lapse heakäekäigust. Ta vastab ausalt küsimustele:
- Kas ma olen võimeline andma lapsele, mida ta vajab?
- Kas ma peaksin oma vanematest sõltuma, et seda last kasvatada?
- Kas ma suudan kasvatada last ja hoolitseda ühtlasi iseenda vajaduste eest?
- Kas ma olen valmis saama heaks lapsevanemaks?
Ta teeb otsuse, millega ta asetab lapse vajadused ja huvid tähtsamale kohale iseenda valust ja võimalikust halvakspanust teiste poolt. See on tõelisest armastusest ajendatud tegu.
Teine müüt: Bioloogiline ema ei oma pärast adopteerimist mingit kontrolli oma lapse elu üle ega saa sellega kursis olla.
See pole nii, sest nõustajad arvestavad bioloogilise ema valu ja vajadusega saada informatsiooni oma lapse ja teda adopteerinud perekonna kohta. Peale selle on nad teadlikud ka sellest, et adopteeritud laps peab omama informatsiooni oma sünnivanemate kohta ja teadmist, et nad vaatasid sellele kui positiivsele ja armastavale teole.
Tänapäeval varieerub informatsiooni jagamise ulatus adoptsiooni-agentuuride hulgas alates täielikust salastatusest kuni kogu omatava informatsiooni avalikustamiseni. Bioloogilisel emal on vabadus valida täpselt selline adopteerimise plaan, millise arvab enda ja lapse jaoks kõige parema olevat.
Nii avalikud kui eraagentuurid valivad adopteerivaid vanemaid väga põhjalikult, uurides nende põhjusi adopteerimiseks, nende perekondlikku, majanduslikku ja tervislikku seisu, nende iseloomu. Nad aitavad sobitada kasuvanemaid lastega – arvesse võttes isegi nende iseloomujooni ja temperamenti.
Agentuurid võtavad lapse emalt vastu siis, kui ta selleks valmis on; aitavad tal üle saada hirmust, kahtlustest ja süütundest, vastavad tema küsimustele nii, et ta rahule jääb ning kinnitavad talle, et laps saab endale kodu, kus tema eest hoolitsetakse ja teda armastatakse, kus tema usuliste ja kultuuriliste vajadustega arvestatakse.
Kui see kõik on tehtud, on bioloogiline ema võimeline leppima otsusega anda oma laps ära. Nad teavad, et on teinud parima võimaliku teo, pannes armastavalt oma lapse vajadused ettepoole enda omadest.
Kolmas müüt: Mitte keegi ei saa armastada last nii palju kui tema bioloogilised vanemad.
Uurimused ja kogemused näitavad, et kasuvanemad suudavad armastada ja hoolida lapsest sama täielikult ja isetult nagu loomulikud vanemadki. Võime olla hea lapsevanem ei ole kuidagi seotud võimega lapsi saada.
Adopteerivad paarid võivad olla suurepärased vanemad, sest heaks vanemaks olemine sõltub pidevast hoolitusest ja armastusest lapse vastu, mitte bioloogiast. Adopteeritavatest lastest saavad armastatud ja hinnatud pereliikmed, vastupidiselt järgmisele müüdile.
Neljas müüt: Adopteeritavad kasvavad üles tõsiste psüühiliste probleemidega.
Viimased uurimustööd ei toeta seda lamedat väärkäsitlust. Aastaid väldanud uuringud ei näita mingit erinevust adopteeritud ja mitteadopteeritud laste vahel ei kohanemisvõime, kohusetundlikkuse ega vaimse tervise osas.1, 2, 3 Psüühiliste haiguste ja adopteerimise vahel ei ole leitud mingeid seoseid.
Tegelikult kohanevad suurem osa adopteeritavaid lapsi sama hästi kui näiteks 9-aastane Tammy. Tammy vanemad rääkisid talle, et ta oli soovitud ja adopteeritud ja, mis kõige tähtsam, armastatud läbi aastate. Ühel õhtupoolikul, kui ta oma sõpradega mängis, tekkis pingeline situatsioon ja peagi ta vaidles Carry’ga, kes karjus talle: “Sa pole midagi väärt, sa oled adopteeritud!”
Tammy aga vastas: “Sinu emal ja isal polnud valikut, kui sina sündisid. Minu ema ja isa valisid minu, sest nad armastasid ja soovisid mind.”
Viies müüt: Bioloogilisel emal tekivad tõsised emotsionaalsed probleemid, kui ta loovutab oma lapse.
Lapse adopteerida andmine on raske otsus. Ema jääb alati oma last taga leinama, ja see võib olla väga piinarikas. Ent võime kurvastada on märk psüühilisest tervisest.
Hirm, valehäbi ja kurvastus on võidetavad. Vajadusel annavad abi tundlikud ja kogenud nõustajad. Ema võib minna edasi oma eluga, mitte last unustades, vaid kasvava rõõmu ja rahuga selle pärast, et ta on kellelegi elu kinkinud ja ka selle pärast, et ta on teinud hea otsuse enda ja lapse jaoks. See teadmine annab naistele jõudu.
Last ootavale naisele pakutakse raseduse ajal abi – majanduslikku, hingelist, meditsiinilist, töökoha leidmise ja hariduse osas. Valides adopteerimise, võib ta võtta vastu süütundest vaba ja lootust täis tuleviku oma lapsele ja endale.
