Tallinn
Kuna Tallinn on iidne linn, siis on siin nii mõnigi maja, mida külastavad endiselt keskajast pärit rahutud hinged. Üheks selliseks paigaks, kus paljud on kogenud kummalisi tundeid ja nägemusi on Neitsitorn. Nimi Neitsitorn kõlab veidi irooniliselt, kui arvestada, et torni on kasutatud prostituutide vanglana. Kord olla selles tornis toimunud tehing koleda lõbutüdruku ja saatana vahel – tüdruk saab ilu, saatan hinge. Osana kokkuleppest pidi tüdruk võimalikult palju linna meeskodanikke patuteele juhatama. Suuresti see tal ka õnnestus, kuid kogu lugu lõppes prostituudile nõiaks tembeldamise ja hukkamisega. Üks noor preester – ainuke inimene, kes naise hinge päästmisesse uskus – poonud ennast tornis kurbusest üles. Hiljem olevat tühjast tornist mehelaulu, samme ja ahelatega kolistamist kuuldud, kuid lähemal uurimisel oli torn alati tühjaks osutunud.
Paljude kummituslugude asukohaks on ka Lühikese jala torn. Lühikese jala torn ja värav olid pikka aega eralduspunktiks Tallinna all-linna ja Toompea vahel. Värav oli öösiti kinni, hoidmaks alumise linna rahvast ülikutest eraldi. Üks versioon räägib aga seda, et värav pidi veel eemale hoidma ka kummitusi, kes aadlike duellide meelispaigast Taani kuninga aiast üles Toompeale kippusid. Lühikese jala torn ise on aga ehk üks Tallinna kummitusterohkemaid paiku. Seal olevat nähtud nii kurikuulsat hukatud “musta munka”, kummituslikku lõvi kui ka hõljuvat viirastuslaeva, mis läbipaistvate purjete lehvides sujuvalt läbi seinte seilab. Nõrganärvilisemad võiks seega Toompeale öösiti läheneda pigem Schnelli tiigi poolt.
Tartu
Kõige enam kummituslugusid on räägitud ilmselt Tartu kirjandusmuuseumi kohta. Praeguse kirjandusmuuseumi kõige vanem osa oli vanasti Kaagvere mõisniku von Grote linnaresidents. Legendid räägivad, et mõisniku tütar Frederike Julie Annette Marie von Grote poos end sealsamas õnnetu armastuse tõttu üles. Kuni tänaseni liigub rahutu vaim, keda kutsutakse Lillaks Daamiks, seal ringi ning ihaldab kättemaksuks noorte meeste hingi. Majas on toimunud ka mõned kummalised õnnetused, mis on pandud vaimu kättemaksu arvele.
Pärnu
Suvepealinna kummituslugude poolest kuulsaim maja asub Nikolai ja Pika tänava nurgal, kus oli 13. sajandil rajatud Nikolai kirik. Pärast II maailmasõda olid kirikust järel vaid varemed, mille seest leiti palju inimluid, mis kuulusid vanal ajal kirikusse maetud sakslastele. Nii luud kui ka hauaplaadid olevat kokku korjatud ja prügimäele viidud ning selline tegevus ei anna hingedele rahu. Räägitakse, et on kuuldud nuttu ja ohkeid ning koputusi akendele. Seejuures ka kolmanda korruse akendele, milleni üksi elav inimene ei ulatu. Vahel on kuuldud ka kirikukellade helinat ning orelimängu.
Palju kõhedusttekitavaid lugusid on liikvel ka Seegi maja kohta. See on teadaolevalt üks Pärnu vanimaid maju ning seal on olnud nii haigete ja invaliidide varjupaik, kui ka vanadekodu. Kuna selles majas oli palju surijaid, kes enamasti teiste almusest olid sunnitud elama, siis räägitakse, et seal liiguvad ringi kiuslikud vaimud, kes inimesi rahule jätta ei taha. Nii mõnigi, kes on selles majas öötundidel viibinud, on rääkinud kõhedustundest ja veidratest sammudest ja uste kääksumistest.
Haapsalu
Haapsalu tuntuim kummituspaik on ilmselgelt piiskoplinnus. Legend räägib, et keskajal, kui Saare-Lääne piiskop valitses, pidid kõik toomhärrad kloostri seaduse järgi kasinalt elama ja ühegi naisterahva jalg ei tohtinud üle linnuse läve astuda. Juhtus aga nii, et ühe toomhärra ja tütarlapse vahel puhkes kirglik armastus. Et noored teineteisest lahus olla ei suutnud, tõi kanoonik tütarlapse poisirõivastes kirikukoori lauljaks. Ühel päeval tuli pettus avalikuks ning piiskopliku nõukogu otsus oli ränk: toomhärra heideti linnuse vangikongi nälga surema, aga neiule pandi kaasa tükk leiba ja kruus vett ning müüriti ta elusalt poolelioleva ristimiskabeli seina. Aga naise hing ei saanud rahu ja nii leinab ta juba sajandeid oma armastatud meest ristimiskabeli aknal ning jutustab inimestele surematu armastuse lugu.
Kaiu raba
Ufode ja muidu veidrate ilmingute tõttu on Eestis üks tuntumaid paiku Kaiu ehk Kolgu raba. Räägitakse, et isegi kohalikud inimesed pelgavad sinna minna. Kaiu, õigemini Kolgu raba asub Mahtra looduskaitsealal. Laiemalt teatakse seda raba eelkõige seetõttu, et seal väidetakse olevat ufode maandumispaik. Pealtnägijad on kirjeldanud kummalisi valgusnähtusi raba kohal ja muidki kõhedust tekitavaid nägemusi. Kas rabas on nähtud tulnukaid, haldjaid või inimesi kaugest minevikust (tulevikust), kes seda teab. Tuntud ufoloog Igor Volke on öelnud, et Kaiu rabas võib olla nn aegruumi portaal ehk seal võibki pääseda teise ajastusse. Olgu kuidas on, aga et sealne raba ei ole päris tavapärane, tunnistavad ka need inimesed, kes enda sõnul ufodesse või muusse müstikasse ei usu.
Porkuni mõis
See oli rüütlimõis Väike-Maarja kihelkonnas Virumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Tamsalu valla territooriumile. Selle mõisa kohta on liikvel nii mõnigi hirmuvärinaid tekitav legend. Räägitakse nii julmast mõisaprouast, kes lasi oma teenijaid peksta, kui ka Porkuni preilist, kes vägivaldselt tapeti sobimatu armastuse tõttu. Külastajad on mõisas kuulnud nii samme ja uste avamist, kui ka naisterahvast meenutavat kogu liikumas.
Kas sina oled vaimude, kummituste või üleloomulike jõududega kokku puutunud? Kui sul on oma põnev või kõhedusttekitav kogemus, mida jagad meeleldi ka Alkeemia lugejatega, siis kirjuta Reisijuht.delfi.ee, Eestielu.delfi.ee, Valgedaam.ee
