Eile olin täiesti teovõimetu. Keha oli väsinud, mõistus oli väsinud, hing oli väsinud. See eest oli ennastohverdavalt elus mu sisemine piitsutaja, kes päris vahetpidamata, millal ma seda ja teist tegema hakkan.
Millal? Nüüd? Kiire on juba. Kas sa ikka jõuad kõike? See asi ka ju veel! Nüüd? Homme on juba hilja.
Kust läheb piir voolamisel ja laiskusel? Millal kaob su vaateväljast terve elevant, mida juba pikemat aega tüki kaupa nosid? Kogu selle protsessi teeb eriti valulikuks süütunne, mis sisemust närib. Esmaspäev on. Kõik teised teevad tööd. Terve eilse päeva pidin endale tõestama, et väärin olemist, läbi erinevate ja väsitavate vabanduste. Ma siiani ei tea, millega tegemist oli, laiskuse või vajadusega puhata. Võib- olla oleks piisanud, et oleksin teinud ühe väikese asja ja saanud jõu liikuda sirgjooneliselt edasi? Newtoni inertsiseadus?
Üks mu õpetajatest ütles, et kõige suuremad karma tekitajad on süütunne ja häbi. Omamoodi tunduvad need omadused sellised hädised ja armsad, istuvad alati kusagil nurgas. Tegelikult on need kaks jõhkrat manipuleerijat, mis keeravad kinni kõikvõimalikud kraanid. Nii sa teenid neid, märkamata, et oled sattunud julmuri(te) poolt piitsutavateks. Plaksutad kaasa igale nende sõnale, igale keelule, igale piinamisviisile.
Võib- olla on sellised olukorrad, kus me endale midagi ei luba, teenäitajaks, keda me seesmiselt teenime? Hellust või süütunnet? Armastust või häbi? Ennast või teisi?
Piiriks on meie enda luba. Paratamatult tunneme ennast rohkem, kui me teistel kunagi laseme. Vahel on vaja laiselda, et seejärel midagi suurt ära õppida. Kuid ühe asja ära õppimine ei tähenda, et teame kõike. Õppimine on liikumine ühest olukorrast teise. Õppimine on elamine. Ja elada tahame me kõik.
Tehnika 362: Kirjuta iga õhtu ülesse üks lause või probleem, millele soovid vastust saada. Järgmine päev kirjuta ülesse mõned märksõnad, mis võivad sellele küsimusele või probleemile vastuse/mõtteid anda.
Tehnika raamatust “Focus: Use the power of targeted thinking to get more done”, autoriks Jurgen Wolff.
