Jõudsin teadmiseni, et inimese suurimad vaenlased võivad olla parimad armukesed. Avalikult eitad, peidad, mõistad hukka. Kuid salajas armastad, ootad ja organiseerid kohtumisi.
Kõigil on haavad. Peidetud või peitmata. Osad haavad on sügavamad ja valusamad ning kipuvad raskesti paranema ja/või uuesti korduma. Nendest ma täna kirjutada tahangi, meie sisemistest vaenlastest ja armukestest.
Olen oma kolumnis korduvalt kribanud hirmust olla ebapiisav. Sellest on saanud draiviv jõud, kuid toonud ka kõikidesse minu tegevustesse pinge. Ja see pinge on lõpuks söönud igasuguse rõõmu ning naudingu.
Minus oli kaks isikut. Üks, kes püüdis seda haava meeleheitlikult tervendada. Teine, kes püüdis seda haava meeleheitlikult hoida. Avalikult mõistsin hukka, südames armastasin.
Ebapiisavus andis loa olla ohver. Sain viriseda ja vinguda ning vastavalt oma tujule end karistada või poputada. Ebapiisavusest sai suur detail minu identiteedist.
Sügavad haavad on osa meist. Paranenud või paranemata.
Usun, et enamjaolt ei tohterdata oma haavu, sest peljatakse kaotada iseend. Mis siis, kui terveks saades polegi enam põhjust hädaldamiseks? Süüdistamiseks? Vihaks? Pisarateks? Milleks iganes.
Haavade terveks ravimine muudab sind. Muudab inimesi ja situatsioone su ümber.
Kerkivad hirmud, et muutud siis vähem sügavamaks ja dramaatilisemaks ning rohkem keskpärasemaks, sinust saab enneolematu lillelaps ja oh jumal halastagu, kui ka eluga rahulolev inimene! “Lihtsam” on ju elu põletada “alkoholi” ja “suitsupakkidega”, sest siis vähemalt säilib… Mis?
Tehnika 333: Küsimused on kahtlemata ebaturvalisemad kui vastused. Seepärast eeldab pidev küsimine julgust ja küpsust taluda oma keskpärasust ning mõistmist, et oleme pidevalt teel ega ole pärale jõudnud.
Tommy Hellsten “Elu laps”.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
