Mõni asi on lihtsalt kibedalt magus. Nii valusalt hea, et sul ei jää muud üle, kui punastades aknast välja vaadata.
“Tegin nii, et ma ei soovinud enam, vaid tänasin kõige eest, mida sain ja mis olemas oli.” See lause, mis lipsas üle Terje huulte, nagu oleks ta ettekandjalt kohvi tellinud, pani mu südame unustama, mida ta tegema peab.
Mul ei lähe päevagi mööda, kui ma midagi ei soovi. Alati on millestki puudus. Küll ma tahaks, et koosolek läheks hästi, mõni hea idee tuleks, leiaksin parkimiskoha, oleksin terve, meeldiksin kellelegi, keegi helistaks, vastaks positiivselt jne. Terje jooksutas mu olemise kokku. Mis asja ma teen? Kus ma olen? Millele mõtlen?
Koguaeg midagi soovides unustame tänada asjade eest, mis meil juba olemas on, sealjuures märkamata neid asju, mida pakutakse.
See mõte on küps ja sügav! Mõistus saab aru, kuid südamesse jõudes lipsab selle tunnetus nagu libe kala käest. Tunnen ennast tolle mõtte kõrval poisikesena. Kui suudad nii elada, siis oled jõudnud hetkes olemise meistriklassi!
See tehnika käib käsikäes uskumisega, et elult miskit soovides keskendume sellele, mida meil pole. Ja elu kipub andma meile seda, millele keskendume.
Tehnika 330: “Tegin nii, et ma ei soovinud enam, vaid tänasin kõige eest, mida sain ja mis olemas oli.” Terje Metsavas
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
