“Sa oled sama ilus nagu su sõbrannagi, aga sul on mure ja temal mitte,” ütles mulle üks võõras mees, kes leidis, et ta peab mulle midagi peo lõpetuseks ütlema. See lõi mul jalad alt. Kui õige!
Ma suudan alati kõik asjad keeruliseks ajada, otsekui see õigustaks mu olemasolu. Nagu eesti filmid, kus äng on põhiemotsiooniks ja ühte seisvat kaadrit, mis kestab justkui igaviku, peetakse sügava kunsti avalduseks. Oleme ausad – eesti filme ei suudaks mitu tükki järjest vaadata. Juba pärast esimest tekib hinge rooste, et elu on üks suur must masendus ja kannatus.
Haavad teevad meid kogenumaks ja annavad kolmemõõtmelise dimensiooni. Mõningaid noori kuulates ja vaadates näed, et nende elu on kuidagi liialt lihvitud. Pigem horisontaalne kui vertikaalne. Selles on suur annus välismaailma, alates emadest-isadest ja lõpetades staaridega, kelle moodi soovitakse olla. Mida vanemaks sa saad, seda sügavamale (vertikaalsel teljel) iseendasse jõuad. Iga löök, ebaõnnestumine, pettumus on nagu märgistus hingekaardil, et jõuda aardeni ehk iseendani. Leonard Cohen’i laulusõnad ütlevad: “There’s a crack in everything. That’s how the light gets in.”
Kuid me ei tohiks jääda oma valust sõltuvusse. Mu sõber pahandas, et kas ma tõesti jälle tulen ja ütlen, et olen oma eluga rahul? See pidavat nii tüütult ärritav olema. Kunagi sai koos veini joodud ja teisi kirutud ning maailmahädasid õnnistatud. See andis meile mõlemale võimaluse kirjutada sügavaid, ängi täis tekste. Pean tõdema, et olen osad oma parimad asjad kirjutanud valust vappudes. Valul on teatav sõltuvust tekitav mõju. Valu annab võimaluse olla sügaval iseendas, mingis süüdistavas, kaitsvas positsioonis. Ohvri roll on kingitus, mis annab õigustuse näha maailma ainult läbi enda silmade. Ja see annab teatud isikupära, olgu selleks siis joonistus, luuletus või kurvameelne sina baaris.
See oli mulle suureks üllatuseks, et võin ennast defineerida ka muud moodi, kui läbi valu; et see on minu valik, kas elu tundub mulle probleemide rohke või kerge. Vahel võivad soovid olla ülimalt lihtsad. Küsimused kerged. Teemad tobedad. Ja lemmikfilmid mitte midagi ütlevad. Vahel lihtsalt võib olla ilma muredeta! Hoopis olulisem on teadvustada endale, kui kirglikult me elame.
Kui elu tundub kerge, siis tekib aeg teha ja võtta asju pingevabalt. Aega napib siis, kui hoiame elu pingul nagu vibu. Mu vanaema rääkis, et ta ei saa magada. Soovitasin tal teha iga õhtu enne uinumist kolm minutit läbi vasaku ninasõõrme hingamist. Ta ütles, et tal pole selleks aega. Ma ärritusin selle vastuse peale! Me ei leia oma päevast iseenda jaoks kolme minutit? Nagu tõesti või? Mis asja ma teen siis kõik need 24h? Mida tema teeb? Eriti, kui ta ei saa magada?
Tänane tehnika keskendub eelkõige järjepidevusele. Sul on vaja leida enda jaoks aega. Ja miks mitte leida aega, et saada seda, mida tahad? Sul tarvitseb panna oma sõrmekesed kokku ja lausuda kolm korda seda, mida tahad. Ja alati ei pea tahtma suuri ning sügavaid asju. Sinu sooviks võivad olla lihtsad asjad nagu hea kohvi või autokoha leidmine. Tekita endale päevas kolm korda aeg, kus sa lood endale seda maailma, mida naudid.
Tehnika 311: Küllusejumal Kubera mudra.
Aseta pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrme ots kokku. Kõverda ülejäännud kaks sõrme nii, et need puhkavad peopesa keskel. Tee harjutust mõlema käega.
Kubera mudrat võib kasutada paljudel eesmärkidel. Pole tähtis, kui kaua seda praktiseerida, oluline on intensiivsus. See mudra hõlmab alati eesmärke, millini inimesed tahavad jõuda, või soove, mille täitumist nad ootavad. Kolm kokkupandud sõrme annavad mõttele lisajõu.
Sõnasta oma meeles väga selgelt soov või eesmärk. Küsi südamelt, kas see on sulle hea ja kas see rikastab ümbritsevat maailma. Seejärel aseta kolm sõrme kokku, sõnasta soov positiivsena ja lausu seda kolm korda kõva häälega, surudes samal ajal sõrmi vastamisi.
Tehnika pärineb raamatust “Mudrad. Sinu käte jooga”, kirjutatud Gertrud Hirschi poolt.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
