Päris mitu New Age kirjanikku on kirjutanud (nt A. Nekrassov oma raamatus “Mees ja Naine”), et kui perre sünnib laps, siis kõigepealt tuleb tähelepanu pöörata mehe ja naise suhtele ning alles siis lapsele. Kunagi tundus see väga õigena. Täna, noore emana kogen, et see on täielik nonsense. Armastus, mida sa tunned oma lapse vastu on seletamatu. Seda ei saa kõrvutada romantilise armastusega, veel vähem sellest armastusest midagi ettepoole seada.
Kuid ma mõistan, miks suhted võivad lapse saamise ajal kannatada, sest vähemalt alguses on ema tähelepanu täielikult ainult ühele väikesele inimesele suunatud. Emana mõtled, et suured inimesed tulevad ise toime, aga ma näen ja tunnen, et tegemist pole pelgalt toime tulemisega, vaid sellega, et meis kõigis on üks väike laps, kes tahab samuti tähelepanu. Ja seda tähelepanu ei vaja ainult isa, vaid ka ema.
Kui sa pole teadlik enda sisemistest lastest, siis võibki kõik lörri minna. Hakkad neile tähelepanu otsima mujalt, kuna kodust ei saa. Oma seesmisele lastele oled lapsevanemateks sina ise. Kui sa loodad, et selleks on su partner või vanemad, siis ongi “korras”, sa ei leia rahu. Teised inimesed saavad kõike seda pakkuda, mida üks väike laps vajab, kuid nad ei pea seda tegema, kui sa oled täiskasvanu.
Väljakutsuvatel aegadel on ülioluline olla valvas, mis toimub su sees, sest muidu on nii lihtne mängida käest võidukaardid. Näiteks jääda rumala üheöö suhte pärast ilma oma perekonnast või elada oma pettumust laste peale välja, luues neile sedasi hingehaavad.
Sisemine haavatud laps ei ilmuta end ainult suhetes, vaid kõikides situatsioonides, kus reageerime tugevasti. Sisemisel lapsel puudub aeg. Minevikus kogetu jättis sinu sisemisele lapsele haava ja olevikus, puutudes kokku sama ärritajaga, lansseeruvad vanad tunded. Kui su tunnetereservuaar on täis vanu tundeid, siis sa ei reageeri keskkonnale ja inimestele adekvaatselt. Sellisel juhul sa ei reageeri olevikule, vaid näed olevikku läbi mineviku (Holistilise Teraapia Instituut).
Kes on sinu sisemine laps?
Me kõik oleme kunagi olnud lapsed. Selle sama lapsega oleme läbi alateadvuse ühenduses ka täiskasvanuna. Holistilise Teraapia Instituudis õpetatakse, et meil on kahte tüüpi sisemist last: haavatud ja õnnelik/vaba/loominguline laps.
Lühidalt öeldes on haavatud laps see, kes ei saa väljendada oma tundeid, vajadusi ning ta ei usalda elu. Viimane on põhjus, miks tal tekib tarvidus elu kontrollida.
Õnnelik/vaba/loominguline laps on nagu üks õnnelik laps peab olema: usaldav, rõõmus, loominguline, spontaanne ja armastab mängida. Õnnelik/vaba/loominguline laps on täiskasvanuna sinu intuitsioon, kuna reageerib keskkonnale kiiremini, kui sinu teadlik meel.
Meis kõigis on mõlemad tüübid. Vahe on selles, kellega oleme kontakti saanud ja loonud. Oma haavatud last tervendades ning talle lapsevanemaks olemine parandab koostööd teadliku- ja alateadvuse vahel.
Tehnika 308: Kuidas saada kontakti oma sisemise lapsega?
Neid tehnikaid on mitmeid. Ma ise olen tihedamini kasutanud kahte igapäevaselt kasutatavat meetodit.
Kui on olnud mingi situatsioon, millele olen reageerinud tugevalt:
1. siis õhtul, enne magamaminemist olen mõelnud, millal olen seda tunnet oma lapsepõlves tundnud. Saanud kätte oma vanuse (esimene vanus, mis sulle pähe kargab), olen hakanud teda jälgima. Kus ta on? Mida ta teed? Mis tal seljas on? Kuidas ta täiskasvanud minusse suhtub? Seejärel püüdnud temaga suhelda. Kui olen temaga dialoogi saanud, siis kinnitanud, et nüüdsest olen tema jaoks olemas.
2. mõelnud, kui see oleks minu laps, kes nii tunneks, mida ma talle ütleksin? Seda sama peaksid ütlema ka oma sisemisele lapsele ehk endale.
Ravides oma sisemise haavatud lapse hingehaavad, tervendad sa ta vabaks ja õnnelikuks lapseks.
Tehnika 307: Gurmukh kirjutab oma raamatus “Bountiful beautiful blissful”, et positiivne olla, on protsess, mida teed uuesti ja uuesti.
Adun seda õpetust praegu iga päev. Püüan olla teadlik enda ja elukaaslase sisemistest lastest, kes tahavad samuti selles uues situatsioonis tähelepanu, lisaks meie lapsele. Ma valin olla positiivne ja näen, et see on protsess, mis lõppeb, sest väsimus või hirmud tulevad mängu. Siis valin uuesti. Nende protsesside läbimiseks annab jõu mu kontakt oma sisemise lapsega, sest ma kuulan, mis tal on puudu, mida ta tunneb ja vajab. Sedasi saan neid kõiki väljendada ning puudustele lahendusi leida.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
