Eelmisel nädalal kirjutasin toetuse vastu võtmisest, kui seda vajame. Mu õde pööras tähelepanu aspektile, et vahel on inimene nii energiatu, et abi küsimine on lisapingutus. Sel hetkel oodatakse hoopis, et teised aitaksid või teeksid midagi iseenesest, mitte siis, kui abi küsitakse.
See mõte puudutas mind. Mul tuli meelde Oliver James raamatust “Nad keeravad su untsu” põhjus, miks beebid ja vanemad vajavad alguses tihedat koosolemist, on selleks, et vanemad õpiksid õhust aimama, mida nende laps vajab. Nii luuakse omavahel telepaatiline side, mis aitab tulevikus märgata oma lapse vajadusi.
Me oleme kõik lapsed, olenemata vanusest. Sellistel hetkedel, kus oleme tühjad, olemegi need lapsed, kes loodavad, et “vanem” aimaks õhust, mida vaja ning aitaksid palumata. Enamjaolt pole need hetked, mil tahame vastutust ära lükata. Aga täiskasvanutena oleme ennast tegevusi täisbuukinud ja me ei märka ümberringi (ning enda sees) neid lapsi, kes vaikselt appi karjuvad.
Täiskasvanuna unustame seisatada ja tunnetada, mida teine inimene vajab. Olen mitmes oma loos kirjutanud, et tuleb väljendada oma vajadusi, sest inimesed ei mõista neid õhust. Pean tunnistama, et sealjuures olen unustanud mündi teise poole, et kas ma kõrvalseisjana ei võiks rohkem pingutada ja oma kaaslaste vajadusi aimata?
Mäletan oma väikest õelast, kes sattus kunagi ammu peale mu madalhetkele. Ta istus mu kõrvale ning silitas mu pead. Selles hetkes polnud sõnu, vaid kohalolu. Ta oli kõigest kolme aastane. Ta võttis õhust, mida vajasin.
Lapsed on tõesti geeniused. Vanemaks saades minetame selle geniaalsuse endas. Ise küll arvame vastupidist, loobudes vabatahtlikult lapselikkusest enda sees, lootes, et ratsionaalsus on võti rahuloluni. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid minu arvates on see üks vihje, mis ütleb, et täiskasvanud pole just need kõige targemad.
Luba endal olla laps. Üks parimaid viise enda lapselikkusega kontakti saada, on mängida mänge. Tehnika 305 ütleb, et mängude mängimine “äratab” meie ajus need osad, mis käivitavad loovuse. Kutsu kokku oma sõbrad, paku neile head ja paremat, leidke mõni mäng, mida koos mängida ning ole oma sõprade jaoks kohal. Lisaks enda loovuse ärgitamisele on sul shanss ka nende jaoks rohkem kohal olla ning haarata nende vajadusi õhust. See oleks kõigest üks päev ja üks õhtu.
PS! Ka unistamine on üks mäng. Selline, kus pole piire. Mäng, kus on kõik võimalik.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
