Ükskõik, kui väga sa ei tahaks olla uhke, kummist rinnaga, siis ebakindluse perioodidel küsi toetust ja armastust. See avab sinu ja teiste südameid. See aitab sind hoida laetuna. See aitab hirmudega toime tulla.
Kui hakkame oma elus tegelema millegi uuega, siis oleme haavatavad. Mu poeg õppis ära pööramise. Alguses tuli tal see välja kümnest korrast üks (kui sedagi). Ma nägin ta pettumust, et see iga kord ei õnnestunud. Mäletan, et naersin, sest oli armas, kuidas tal oli kohe kõike vaja. Täna, olles ise värske esimese lapse ema, välja andnud oma esimese raamatu, müünud oma esimesed maalid, mõistan, et uusi asju tehes, oleme kõigi ees alasti. Sinu ebaõnnestumised, oskamatusest tekkinud vead, vanade olijate oluliselt paremad saavutused, sinu uus arusaam olnust, mis ei lähe dogmadega enam kokku, vilumatus, aeg, naiivsus, ebapiisavus, -täius jne.
Uue asjaga alustades oled sa lihtsalt nii õrn, sest sa hakkad taas otsast peale. Nendel hetkedel, kui oled vastamisi kõigi uute tegevuste, informatsiooni, situatsioonidega, siis sa vajad toetust. On emasid, kes ütlevad oma poisslastele, et mehed ei nuta. On ka emasid, kes mõistavad valu, mida poisslaps võib tunda. On emasid, kes naeravad oma laste mitte õnnestumiste üle. Outsh. Ma ei naera enam kunagi oma lapse frustratsiooni üle, kui tal midagi ei õnnestu (isegi, kui see on armas)!
Minult küsiti, kas olen ikka veel ebakindel? Jõudsin lõpuks siiski sügava tõeni, mida olen eelnevalt käsitlenud. Eneseväärtus ja enesekindlus on kaks erinevat asja. Ma tean, kes ma olen. Ma tean, mida ma tahan. Ma tean, mida ma väärt olen (ja ma olen tõeliselt palju väärt!). Suures pildis ei saa mind keegi lihtsalt murda. Aga valdkondades, mis on minu jaoks uued, seal olen ma tõesti ebakindel.
Kui väidaksin, et tean kõike, siis valetaksin! Kui väidaksin, et ma ei karda, siis valetaksin! Kui väidaksin, et mind ei huvita, siis valetaksin! Ma tean, et mul on veel arenguruumi. Ma näen oma hirme, mis küsivad: “Kas ma olen hea ema?”, “Kas ma teen oma lapse elus õigeid valikuid?”, “Kas mu raamatul läheb hästi?”, “Mida inimesed arvavad mu raamatust?”, “Kas olen oma joonistustega lapsik? Oskamatu?” jne. Mulle läheb korda toetus mu ümber. Ma ei vaja välist heakskiitu, et midagi ära teha. Aga mul on äärmiselt hea meel, kui mul on ümber inimesi, kes mulle kaasa elavad.
See on elu paradoksaalsus, et ainult siis, kui sa julged oma südame pärani avada, oled sa võimeline kogema päratult suurt armastust. Julge sellepärast, et oma südant avades, avad sa ka võimaluse, et sinna satub sellist, mis teeb kuramuse palju haiget.
Meil peab olema julgust, et teha uusi asju, võtta vastu otsuseid, mis rebivad vanade harjumuste küljest. Mis siis, et oled sel hetkel või uut asja tehes veidi ebakindel! Ma arvan, et see on inimlik ja armas. Kui keegi teine ei mõista su hirme ja ebakindlust nendel hetkedel, siis kirjuta mulle.
Oma last kasvatades näen, kui palju kõik meie peres vajavad selles uues rollis armastust. Vajavad mõistmist ja toetust. Tunnen, kui palju teeks haiget üksinda jätmine, mitte hoolimine, naeruvääristamine, vigadele näpuga näitamine. Samamoodi on mu esimese raamatuga. Tunnistan, et vajan armastust ning toetust ka väljast, sest olen sõna otseses mõttes lahtine raamat oma tuttavate ja võõraste kätes.
Tehnika 294: Ükskõik, kui väga sa ei tahaks olla uhke, kummist rinnaga, siis ebakindluse perioodidel küsi toetust ja armastust. See avab sinu ja teiste südameid. See aitab sind hoida laetuna. See aitab hirmudega toime tulla. Tean, et ka see küsimine nõuab palju julgust.
Autor: Kaidi Laur
Allikas:
Vaata ka:http://2bthankful.com/
