Käisin nädalavahetusel õelapse tantsuetendust vaatamas. Üks hetk avastasin, et kogu mu keha nuttis. Vaatasin neid noori naisi laval, kes nautisid, mida keha neil teha võimaldas. Nad nautisid oma kehas olemist. Olen alati tahtnud saada professionaalseks tantsijaks, kuid teinud valikuid, mis on mind sellest soovist eemale viinud. Tantsimine ehk kehas olemine on üks viis, kuidas olla kohal, st hetkes. Taipasin, et igatsen oma kehaga kontaktis olemist. Tahtsin ka nautida enda kehas olemist.
Peale sünnitust pidin keha teemadega taas tõtt vaatama. Olin kade, kui kuulsin naistest, kes said oma vanad teksased kohe jalga panna ning tundsid end selles uues vormis suurepäraselt. Mu kehal polnud midagi viga, aga ta polnud ka endine ning see muutis kõik.
Ma tahtsin teda samasuguseks tagasi muuta. Ausalt öeldes lootsin salamisi, et keha muutub “paremaks” kui ennem. Vähe sellest, see “paremaks” saamine pidi toimuma koheselt. Raske oli toime tulla, et tegelikult hakkas mu keha taastuma alles viiendal kuul pärast sünnitust. Meil puudus omavahel kommunikatsioon. Ma ei usaldanud oma keha ja tema toimimisviise.
Käisin ühel kehakoolitusel, kus õpetati, et me ütleme oma kehale, millised tahame välja näha, kuid me kunagi ei küsi, millised kehad ise olla tahavad. Sellele mõeldes tuli üles hirm, et mis siis, kui mu keha tahab olla selline, milline mina üldse ei taha!?
Kas see lubamine pole mitte üks väga oluline indikaator, mis annab aimu, milline on su suhe oma kehaga? Kas sa usaldad teda? Kas sa kuulad teda? Kas sa armastad teda? Kas sa oled nõus lubama oma kehal olla just selline, nagu ta tahab, ilma ette ütlemata, käsklusi andmata, visualiseerimata?
Tulin koolituselt koju ja küsisin oma kehalt, mida ta siis tahab. Igaks juhuks vuristasin kiirelt ette, mida mina tahan (meele rahuks…). Suures pildis armastan oma keha ja elu ja kõik on hästi. Kuid väikses pildis analüüsin koguaeg, mis kõik muutuma peaks.
Access Consciousness’is õpetatakse, kuidas inimesed seavad endale ise piire. Halvast tahavad enamjaolt kõik lahti saada, kuid me ei märka, et ka nn head asjad seavad meie teele takistusi, limiteerides võimalusi. Näiteks ütleme oma kehale, millised peaksime välja nägema ja siis hoiame seda pilti koguaeg silme ees (lamedam kõht, peenemad jalad, pikemad juuksed jne). Võibolla riietume vastavalt nendele nõudmistele (näiteks kanname midagi ebamugavat, et näida kõhnem, pikem vms).
Aga mis siis, kui laseme kehal kujuneda selliseks, nagu tema tahab ja see tõesti sobib meile? Kui oleme kinni oma välja mõeldud ideaalidest, siis limiteerime võimalused, mis võivad meile sobida oluliselt paremini. Oleme vast kõik kogenud, et mõned inimesed, kellel on juuksed sassis, madalad sandaalid ja kartulikott seljas säravad mõnel olengul nagu juveelid. Ja need, kes on päevi jooksnud mööda ilukeskuseid, istuvad üksi tigedalt nurgas.
Ilu ei tule ainult väljast. See on mingi sisemine olemus. Õigem oleks öelda, et ilu on sisemine olemine. Ilu on oma kehas olemine (mitte mõtetes, soovides, kujutlustes ringi rändamine). Sisemine olemine tuleb siis, kui sa lased minna fikseerunud kujutlustel “milline on ilus” ning oled valmis oma keha kuulama.
Enamus spirituaalseid õpetusi ütlevad, et keha on midagi madalat või isegi räpast. Aga, kuidas nii? Keha lubab meil ju elada, õppetunde õppida, naudinguid kogeda, armastada, rõõmu tunda, uut elu luua, üleüldse – luua. Kui väidame, et keha on halb, siis pole ime, et tahame sellest lahti saada või kuskil “ära olla” (nt alkohol, narkootikumid). Purjus olemine on omamoodi meditatiivses olekus olemine.
Ma olen kuulanud ja mediteerinud teemadel, nagu liha söömine, taimetoitlus, suhkur, nisu, shokolaad, juurikad, vererühma dieedid, keedetud- ja toortoit. Isegi tormanud kord ühe, siis teise asjaga kaasa. Söögi valimine ei saa olla mood! See ei saa olla õige – vale või eetiline – ebaeetiline. Söömine peab olema kooskõlas su kehaga. Mida su keha vajab? Küsi ta käest. Võibolla ta vajab liha, et end maandada. Võib- olla sobib talle suhkur. Söömine pole mood või tunnetega toimetamine, vaid keha teenimine…
Kui annad hinnangu, et liha on halb, siis sa ei kuule keha vajadust, mis võib paluda sul liha süüa, sest ta vajab sealt midagi. Kui annad hinnangu, et juurikad on jänestele, siis sa ei kuule oma keha, mis ütleb, et maalähedane toidaks ning rahustaks teda.
Hinnangud on meie kõrvade tropid. Umbes nii, nagu lapsed teevad, et panevad käed kõrvaldele ja siis teevad “lalalalalaaa, ma ei kuule midagi”. See ajab seest keema küll, kui sul on vaja kiirelt talle mingi info edastada, näiteks vaata ette, auto tuleb.
Jah, osadel spirituaalsetel õpetustel on õigus. Keha muudab meid duaalseks ja eristab, aga ta ka ühendab. Läbi keha on meil võimalik tunda kõige ühendavamaid tundeid, läbi kehade on meil võimalik üheks saada ja samas jääda maapeale, et ära õppida need õppetunnid, mida oleme tulnud õppima.
Kui sa annad kehale hinnangu, et ta on “madalam” kui hing või mõistus või usk, siis sa hakkad otsima sellele hinnangule õigustusi. Anna oma kehal olla see, kes ta maksimaalselt olla tahab ja saab. Vaata, mis juhtub. Keha on see, kes aitab sul läbi tajude olla hetkes. Ilma temata sa seda ei suuda, see on kindel!
Tehnika 292: Istu mugavas poosis. Sule oma silmad. Hinga paar korda sügavalt sisse ja välja, kuniks tunned, et oled rahunenud ja kohal. Kui mõtted tulevad segama, siis pööra oma tähelepanu taas hingamisele. See aitab sind kehas hoida. Taju oma varbaid, mitte seda, kuidas nad millegi vastu puutuvad, vaid sõna otseses mõttes taju, mida tähendab olla sinu enda varvaste sees (võta läbi kõik varbad eraldi). Käi kogu oma keha sedasi läbi. Ole oma kehas. Ole oma keha. Taju, mida tähendab olla oma sääremarjades, oma kõhus, oma rindades, oma õlgades, silmades, huultes, juustes.
Autor: Kaidi Laur
Allikas:http://catchingwish.com
Vaata ka:http://2bthankful.com/
