On hirmus mõelda, et meie tänased valikud mõjutavad meie laste tulevikku. Veel hirmsam on mõelda, et nendega juhtub midagi. Kuid see on omamoodi pea liiva alla peitmine, kui arvame, et keelates või lapsi luku taga hoides või tema eest kõik ära tehes või õppetunnid ära õppides, suudame neid kaitsta.
“Enne, kui sa kritiseerid nooremat põlvkonda, siis meenuta, kes nad kasvatas.”
Tundmatu autor
Põmaki.
Kes pole olnud seltskonnas, kus arutatakse, kuidas tänapäeva lapsed ei oska midagi peale iPadide ja arvutites olemise teha? Kuidas meie ajal polnud pooltki selliseid võimalusi ja mänguasju, mis tänapäeva lastel, vaid pidime puuokstest või vanadest autokummidest mänge välja mõtlema?Kuidas meil lubati väljas jõlkuda, ilma, et oleks teatud, kus me oleme või mis teeme, aga oli mingisugune usaldus, et küll me kusagil ikka oleme ja hakkama saame ning koju tulime ainult selleks, et viie minutiga toit alla kugistada ja siis uuesti kõrgete leppade otsa turnida.
