“Enne, kui sa kritiseerid nooremat põlvkonda, siis meenuta, kes nad kasvatas.”
Tundmatu autor
Põmaki.
Kes pole olnud seltskonnas, kus arutatakse, kuidas tänapäeva lapsed ei oska midagi peale iPadide ja arvutites olemise teha? Kuidas meie ajal polnud pooltki selliseid võimalusi ja mänguasju, mis tänapäeva lastel, vaid pidime puuokstest või vanadest autokummidest mänge välja mõtlema?
Kuidas meil lubati väljas jõlkuda, ilma, et oleks teatud, kus me oleme või mis teeme, aga oli mingisugune usaldus, et küll me kusagil ikka oleme ja hakkama saame ning koju tulime ainult selleks, et viie minutiga toit alla kugistada ja siis uuesti kõrgete leppade otsa turnida.
Värske lapsevanemana olen küsinud sõprade käest, mis on juhtunud? Kuhu on kadunud usaldus laste ja elu vastu? Me ei luba neil aiastki välja minna või ise putru keeta. Igaks juhuks mainin – ma ei anna hinnanguid, sest tean, millised hirmud minu sees pesitsevad ja halvates kogu mu keha, kui need hirmud pead tõstavad. Siiski, vast
saame kõik tunnistada, et tasakaal on paigast.
Meedia ei hoia ka tagasi. Iga päev on vähemalt üks uudis sellest, et mõni laps uppus oma aia tiiki või sattus mõne tõeliselt katkise täiskasvanu kätte või tegi enesetapu, sest keegi internetis käskis tal seda teha. Need uudised löövad sulle noa südamesse ja keeravad seda justkui mõnuga. Miks, miks, miks need asjad juhtuvad?
Ma saan aru, miks need hirmud on eriti koledad, sest need on justkui ohud, mida sa vanemana saaksid ära hoida. Kui sa ei luba lapsel aiast välja mängima minna, siis on tõenäosus, et ta kohtub mõne halva inimesega või jääb auto alla, väiksem. Kui sa ei luba tal kõrge puu otsa ronida, siis ta ei saa sealt alla kukkuda. Kui sa ei luba põnnil ise süüa teha, siis tal ei teki võimalust endale kuuma vett peale kallata. Need on hirmud, mida sa täiskasvanuna arvad, et suudad kontrollida. Hull kogu loo juures on see, et arvatavasti suudadki seda teha. See on hirm vastutada tehtud valikute eest.
Aga oleme me mõelnud, mis nendest lastest siis saavad, kui nad üks hetk täiskasvanuks saavad ja justkui meie vastutuse alt välja pääsevad? “Kui saad 18, siis võid teha, mida tahad…” – võtta koera, mitte koristada, veini juua, ronida kõrgeima puu otsa, seigelda, peole minna, poistega kohtuda vms.
Ma olen oma elus kohanud neid, kelle vanemad on neid väevõimuga kontrollinud. Kes on saanud rihma, sest hilinesid või said koolis kahe. Kes pole kunagi tohtinud oma sõbrannade juures ööbida või teiste lastega mängida, sest pidid kodu koristama. Need hinged ei ole tundnud ennast vaba ja õnnelikena või turvalisena. Pigem vastupidi.
See paneb mind kui lapsevanemat mõtlema, kas tahan kasvatada lapse, kes ei usalda, kes ei usu enda võimetesse või kes kardab kõike ja kõiki?
Kasvatatud laps määrab ära, milline elu meil täiskasvanuna tuleb. See ei tähenda, et me ei saa Iseennast või ümbritsevat muuta, vaid see tähendab, et oma vanemate valikute tõttu saame iseseisvasse ellu kaasa teatud väljakutsed ning elamise oskused. Näiteks laps, kellele sisendati, et kurbus on nõrkus, ei oska (või ei luba) ka seda
täiskasvanuna endale. Laps, kes pidi olema viieline, vaevleb täiskasvanuna perfektsionismi haiguse käes jne.
Emotsioonid ei ela meist väljas, vaid meie sees. Viha, hirm, õnn, kurbus, üllatus, usaldus, ausus jne – ei ole asjades või situatsioonides, vaid meie sees. Enamus emotsioone on universaalsed ehk olenemata kultuurist või riigist kogetakse neid sarnaselt. Sa tunned ära, kui inimene on kurb, olenemata sellest, kus maailmapaigas sa teda kohtad. Seega on näiteks baasusaldus meie sees olemas ja ei olene välistest teguritest ehk meie vanematest, keskkonnast, õpetajatest või sõpradest.
Kui sa täna ei usalda inimesi ja situatsioone, siis tasub mõelda, miks see nii on? Ja ma ei räägi siinkohal elutervest mitte usaldamisest, vaid taolisest, mis segab meil olemast õnnelikes suhetes teiste inimeste või elu enesega. Kõik hea on meie sees olemas. Kõik ilus on meie sees olemas. Meil tarvitseb vaid baastunnetega kontakt luua. Kui tundub, et sinus pole rõõmu või usku, et inimesi võib usaldada (või ükskõik, millist muud emotsiooni), siis tea, et tegelikult on küll. Sinus on see kõik olemas.
Me kõik oleme kellegi lapsed. Mõned inimesed panevad meie hinged tantsima ja mõned inimesed ütlevad, et me ei oska tantsida. Rahu on peidus teadmises, et sina ise oled see, kes võib valida kumba uskuda.
Samuti on enamus meist need lapsevanemad, kes kasvatavad uut generatsiooni… Jah, on tõesti hirmus mõelda, et meie tänased valikud mõjutavad meie laste tulevikku. Veel hirmsam on mõelda, et nendega juhtub midagi. Kuid see on omamoodi pea liiva alla peitmine, kui arvame, et keelates või lapsi luku taga hoides või tema eest kõik ära
tehes või tema eest kõik õppetunnid ära õppides, suudame neid kaitsta. Üks hetk saavad nad neid kõiki asju ise teha ja kui puuri(kodu)loom lastakse metsikusse loodusesse, siis tuleb tal kõvasti vaeva näha, et dzunglis ellu jääda. Uskuge mind, sellist iseseisva elutee algust tahate te veel vähem oma lapsele.
Tehnika “Hea tuju” meditatsioon
Efektid: Kasuta seda meditatsiooni, et vabastada negatiivsus, mis sul on Iseenda või teiste, maailma suunas. Võta need tumedad pilved ja puhu need sõna otseses mõttes eemale.
1. Istu endale mugavasse poosi, kuid jälgi, et su selgroog oleks sirge. Kui oled toolil, siis pane mõlemad jalatallad maha.
2. Aseta oma käed kausiks, nii et parem käsi on vasaku käe peal.
3. Silmad on peaaegu kinni, aga piilu ikka oma käsi.
4. Hinga läbi nina, mõeldes kõikidele nendele negatiivsetele mõtetele – peale seda hoia hetk hinge kinni.
5. Hinga läbi suu jõuliselt välja, puhudes negatiivsus oma peopesadest välja.
6. Tee seda kuni 3 minutit.
7. Hinga sisse ja hoia oma hinge kinni, ise samal ajal pingutades kõiki oma keha lihaseid.
8. Hinga välja, lõdvestu ja naudi tulemusi.
Tehnika pärineb Mahakirn Kaur “Three min start”.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
Vaata ka: http://2bthankful.com/
