See on huvitav küsimus, sest küsimusesse on kodeeritud hulk alateadlikke uskumusi ning hirme. Olles kodust, mugavustsoonist, sõpradest, perest, toidust jne eemal seisad sa vastamisi endaga. Kui palju sa julged muutuda, lahti lasta, leppida, kohaneda, armastada, igatseda, olla? Mida teed, kui kardad, kui ootused purunevad ja kui igas päevas on killuke tundmatut?
Üks esimesi avastusi oli tajumine, kui raske on lihtsalt olla, tundmata süüd. Alguses tormasin randa, basseini äärde, tegin tööd, taasalustasin reisiblogiga, otsisin kodu, kus elada ja tegin seda teatava pingega. Minu uus lemmiksõna – rööprähklesin (inglise keeles “multi-tasking”). “Mida te seal tegema hakkate?” oli taotud (eelkõige minu enda poolt) sügavale hinge.
Minu arvates on see tõeliselt intrigeeriv uskumus, sest see sisaldab mitut erinevat tahku. Näiteks kogen hirmu, et kui ma ei alusta nende asjadega, mida “lubasin”, kui küsiti üleval mainitud küsimust, siis muutun laisaks (ja kaotan kõik, mille olen siiani välja “võidelnud”). Samas naudin siin täielikult elu, pühendun oma lapsele ja mehele ning tunnen, kuidas ma päriselt ka elan.
Eesti keeles pole tulevikku, vaid me väljendame tulevikku läbi aja määratlemise. Näiteks: homme, ülehomme, nädala, kuu pärast jne. Kas see tähendab, et eestlase õppetund (kuna kasvame just selle keele kultuuris) on lahti lasta minevikust, elada olevikus, mõtlemata tulevikule? Minu arvates me muud ei tee, kui heietame minevikust ning mõtleme tulevikust, hetkekski nautimata olevikku.
Minevikust kinni hoides ei saa tekkida tulevikku. Või saab, aga see on siis sarnane minevikule. Nagu olen kunagi kirjutanud, et tulevik on tundmatu ja kui me ei soovi tundmatuga kokku puutuda, siis elame uuesti ja uuesti läbi minevikku. Kui eestlane oskaks elada hetkes, tundmata süüd, kas siis rulluksid lahti täiesti uued võimalused? Paratamatult mõtlen päevapoliitikale, sest valimiste haavad on siiani värsked.
Üldiselt üksikule minnes taipasin, et minu ülesanne on praegu elada olevikus, lahti lasta minevikust, et tulevik saaks tekkida. Ma ei tea, mida me siin tegema hakkame. Võõral maal elamine tähendab tegelikult hetkes elamist, sest siin oled paratamatult üksi, ilma tavalise tugigrupita. See tähendab ka usaldamist, et asjad laabuvad, inimesed tahavad head, laps jääb terveks ning elu võib olla lihtne, st ka ilma majanduslike sooritusteta.
Nagu mu sõbranna täna ütles, mõtle välja nupp, mida on võimalik sisse lülitada, kui eemaldud hetkest, et sinna kiiresti tagasi saada. Kui palju on hetkes elamisest kirjutatud ja kui raske on seda tegelikult praktiseerida. Keha on üks vahend, aga täna tean, et prioriteedid on teine. Kui ma tunnen, et elan ka mitte midagi tehes, siis pole ju vaja kõiki neid sooritusi, mis peaksid tulevikus mind teenima.
Tehnika: Küsi endalt, kas sa TÕESTI pead kõiki neid asju tegema, mida sa praegu teed? Mis on see kõige hullem, mis juhtub, kui sa jätad ühe, teise või kolmanda asja tegemata ning teed hoopis, mida sa tunned, et vajad (nt massaaž vms)?
Teadvusta endale oma uskumusi või hirme seoses oma tegevustega. Näiteks võid avastada hirmu, et kui sa ei tee ületunde, siis pole sa piisavalt väärtuslik. Või uskumuse, et kui sina perele süüa ei tee, siis jäävad nad nälga. Või oma vanemate teenimisega loodad saada neilt tunnustust ning armastust.
Meie tegevuste taga on alati taotlus. Vahel tasub peatuda ja küsida, kas need taotlused teenivad või laostavad sind? Kui sa teadvustad, miks sa midagi teed, siis sa saad midagi oma elus muuta.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
Vaata ka: http://2bthankful.com/
