Teadlased on avastanud, et viha on üks emotsioonidest, mis on inimestel juba sündides olemas.
Lapse viha vallandub peamiselt kahel põhjusel:
a) on mingisugune ebamugavus, mis kasvab ahastuseks (vihane väikelaps ütleb oma käitumisega umbes midagi sellist: “Ebamugavus on läinud nii suureks, et ma ei tule sellega enam toime!”) või
b) takistatakse mõni meeldiv, nauditav tegevus (nt võetakse käest pult või mobiiltelefon, mis vallandab viha).
Sel hetkel peaks täiskasvanu küsima, mis vallandas lapses viha ning avastamise järel ebamugavuse eemaldama. Kuna laps ise ei ole võimeline olema enda vaatleja, siis ta eeldab, et seda teeb keegi teine (nt tema vanemad). Keegi, kes näeb suurt pilti ja aitab tal sellest tekitajast vabaneda.
Enamjaolt aga lapsevanemad ei reageeri lapse vihale kui ahastusele, mille on algatanud mõni ebamugavus või takistus, vaid võtavad seda kui isiklikku rünnakut.
Igal täiskasvanul on vihaga suhe. Õnnelikud on need, kelle kodus on viha olnud normaalne emotsioon. Usun, et siis on vanemad ka õpetanud, kuidas vihaga toime tulla ning kuidas seda väljendada nii, et see kellelegi haiget (k.a endale) ei teeks.
Eluterve suhte loomine vihaga võiks olla üks olulisemaid õppetunde, mida vanemad oma lastele õpetavad. Kahjuks jääb aga enamikel see õppetund õpetamata ja õppimata.
Sain reaalajas ennast vihasena jälgida ning hiljem meenutasin olukordi, kus olen seda tunnet tundnud. Täiskasvanu viha on täpselt samasugune, nagu lapse oma. Selle on vallandanud a) mingisugune ebamugavus, mis kogub tuure ja hiljem muutub ahastuseks või b) mingi naudingu takistamine.
Samuti märkasin, et vihaselt reageerides vajasin kellegi “suurema” silmaringi, lohutust ning kaitset. Inimene reageerib vihaselt, kui ta ei tule ise enam toime. Kui ta ei näe suurt pilti. Kui ta vajab kellegi rahulikke käsi enda ümber ning rahulikku silmavaatamist ja küsimist, mis on selle viha vallandanud? Mida saab teha, et see eemaldada? Vihasena oleme kõik kellegi lapsed ja me käitume nagu lapsed, kes ei oska selle suure energialaenguga midagi peale hakata.
See kogemus andis mulle tohutu kingituse. Sain aru, kuidas peaksin toimetama, kui mu laps, elukaaslane, vanemad või sõber on vihased. Terapeudina on teise inimese viha oluliselt lihtsam hoida, suunata ning mitte personaalselt võtta. Kui aga tegemist on isiklike suhetega, siis sa oled nendesse inimestesse igatpidi põimunud. Vahel oli mul päris keeruline toime tulla oma lähedaste vihaga, s.h. oma enda vihaga.
Kui me ei reageeri lähedastele, kes käituvad vihaselt, siis me isoleerime nad ning tekitame lisaks hämmingule, mida nad sel hetkel tunnevad, ka häbi.
Viha on seotud piiride ja austusega. Sa ei saa luua rahu või austada teisi inimesi, kui sa ei mõista Iseend või oma vajadusi. Selleks, et mõista teiste viha, pead sa kõigepealt mõistma enda oma. Kui sa tunned oma piire, siis sul on võimalik luua püha ruum, kus sa saad aidata ning suunata teist inimest avastama, mis või kes teevad teda vihaseks.
Kõik ei ole terapeudid ja ei pea selleks ka saama. Kuid me kõik oleme suhetes. Suhetes oma laste, elukaaslaste, vanemate, sõprade ja töökaaslastega. Kui viha on loomulik, sünniga kaasa antud emotsioon, siis on eluterve, et sa satud sellega kuskil kokku.
Viha tahab kaista eelkõige sind, aga ka teisi sinu ümber. Viha ei taha, et keegi saaks haiget. Kui sa surud viha alla, siis ohustad lisaks endale ka teisi. Need inimesed, kes suruvad viha alla võivad üks hetk kukkuda sügavasse kurbusesse või ärevusse. Viha annab jõu (väe), et uuesti püsti tõusta, kui keegi on su pikali lükanud. Kui sa lased pidevalt oma piire tallata, siis sul pole üks hetk jõudu, et püsti tõusta ja see sind sinna masendusse tõukabki.
Kui sa väljendad aga viha kellelegi haiget tehes, siis ohustad sa samuti ennast ja teisi. Vihaga tuleb õppida toimetama (st õppida õigesse kohta suunama), kui sulle pole seda lapsena juba õpetatud.
Seega, enne, kui sa oled suuteline looma pühat ruumi, et teise inimese vihaga toime tulla, uuri enda piire. Viha on see, kes annab märku haavast ning aitab luua või taastada piirid. Kui sa keeldud konfliktiga tegelemast, siis sa ei austa võimalust, mis sulle tervenemiseks anti.
Tehnika 277. Milline on sinu suhe vihaga? Kas sa tuled toime vihaga? Mida sa arvad vihast? Millised uskumused on sul vihaga seotud? Kuidas su perekond tuli toime vihaga? Kas sa lapsena tohtisid olla vihane? Kuidas sa praegu väljendad viha? Kas sa üldse väljendad?
Kui sa ise oled vihane või on seda keegi sinu lähedastest, siis fokusseerige sellele, mis vallandas viha. Püüdke sellest põhjusest vabaneda. Küsige küsimusi. Mis vallandas viha? Mida tuleb kaitsta? Kuidas vabaneda sellest muretekitajast? Milliseid kompromisse tuleb teha? Millest loobuda? Millele ruumi teha? Jne.
Kui sinu või su lähedase viha on juba aasta(kümneid)id alla surutud, siis otsige abi väljastpoolt. Usun, et enamik terapeute suudab vihaga ideaalselt toime tulla ning aidata sul taastada su piirid ja austus iseenda suhtes. Peale seda võid kasutada kodus tehnikaid, et vihaga toime tulla. Näiteks patja peksta, sokke keerata, enda piirid visualiseerimisega põlema panna, tantsida vms. Internetist võib leida mitmeid häid meditatsioone.
Eluterve suhe vihaga on oluline, sest see annab sulle väe ja jõu minna mööda oma teed. Aitab sul mõista, mida sa naudid, mida mitte, mida vajad, mida mitte. Mis peamine – ta aitab sul austada iseennast.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
Vaata ka: http://2bthankful.com/
