Täna soovitati mul kirjutada jõuludest, õigemini jõulurahust ja enda soovide kehtestamisest. Kuidas jääda selles melus endale truuks? Mu mõistus ragistab nagu pähkleid, järades läbi kõiki mõtteid, mis seoses selle teemaga ülesse kerkivad. Mida ma sellest pühast arvan? Kuidas see minu elu mõjutab? Kas üldse mõjutab? Meeldivad mulle jõulud või mitte? Mida ma üldse selle pühaga tähistan? Küsimusi on rohkem kui tundeid. Kas jõuludest on saanud mõistusepüha? See tera peatab mõteteveski…
Jõuludest on saanud paratamatus, mis iga aasta samal ajal kalendris punaseks värvununa ennast meelde tuletab. Paljud mu tuttavad on pettunult maininud, et seekord on jõulud veel laupäeval – pühapäeval, mis on vabad päevad nii ehk naa. Milleks meile need pühad, ainult puhkusepäevade pärast? Oi, see on põnev teema. Ma olen vaimustuses. Üle pika aja ei saa ma aru, mis mu sees toimub. Ühel õlal istub keegi, kes räägib, et jõulud on kaotanud oma väärtuse. Teisel õlal keegi, kes pudistab midagi poeetilist ja ilusat ning manab silme ette valged hanged, hubase küünlavalguse ning praekapsa lõhna.
Mantra “ilusaid rahulikke pühi” on tekitanud tunde, et jõulud peaksid olema aasta tüüneim püha. See tekitab omakorda sisemist pinget, sest poest poodi tormates nead sa igat vilkuvat põtra ja nüüdseks juba peatrauma põhjustanud Whami “Last Christmas” laulu, kuna sinul nii rahulik pole.
Tegime oma perekonnas kokkuleppe, et piirame lastele kingitavaid kingitusi. Jõuluvana peitus asjade hunniku ja suure koguse puruks rebitud paberite taha. Tundub, et jõuludest on saanud püha, kus püütakse paari päeva jooksul üleküllastada end kõigest, millest argipäeval on puudu. Pakun, et kõik see, mis meile jõulude ajal närvi käib, peegeldab tegelikult meie sisemist igapäeva seisundit. Kui sul on jõulude ajal kiire, siis sul on iga päev kiire. Kui sul on jõulude ajal vaja miljon kinki teha, siis on sul vaja iga päev “rahuldada” miljon inimest. Jõulud on kontsentraat meie aastaringsest elust. Me jookseme iga päev ahvikiirusel, et saada asju, mida mõtteis “jõuluvanale” kirjutame, et saaksime süüa ja juua seda, mida hing ihaldab ja teeme päkad välkudes kõike, et pere (ja sõbrad) meid armastaks. Äkki peaksimegi hoopis kontsentraati muutma? Kui sulle ei maitse mustsõstramahl, siis joo õunamahla!
Muuda jõulud selliseks, nagu sina tahad. Muuda oma elu selliseks, nagu sina tahad. Kui sa tahad jõulude aeg kodus teki all üksi tomatit ja kurki nosida, siis tee seda. Kui sa tahad rasvast krõmpskamarat koos oma suure itaalia-perega süüa, siis tee seda. Tee seda, mis sulle on hea. Tee seda, mida sa tahad. Julge küsida. Julge olla sina ise. Julge olla enda vastu aus. Muuda kontsentraati. Muuda oma elu.
Tehnika 365: Kui sind keegi/miski ärritab, siis ütle endale: “lasen oma keha lõdvaks”. Seejärel lõdvestu. Usu mind, aeg tiksub aeglasemalt ja ärrituse asemel tuleb naeratus. Sedasi suudad sa ennast ja enda soove kuulda ning solvunud sugulasele, kes jõulude tähtsusest jahub mõttes pai teha, kui telefoni hargile paned.
Võiks mõelda, et kuidas see tehnika aitab saada seda, mida sa tahad? Aitab, kui sa oskad alati, olenemata olukorrast väljendada ja nõuda seda, mida sinu hing ihaldab. Endaks jäädes tõuseb meie eneseväärtus. Miks mitte alustada enda kuulamist just nüüd, kõige kiiremal perioodil, jõulu ajal? Sa oled ennast väärt.
Allikas http://catchingwish.com
