Tere tulemast Euroopasse aastal 2021. Möödas on kümme aastat suurest 2011-12. aasta majanduskriisist, mis kukutas tervelt kümme valitsust, kaasa arvatud Hispaania ja Prantsusmaa omad. Mõned asjad on küll jäänud samaks, aga palju on muutunud.
Euro on endiselt ringluses, kuigi kupüüre nähakse nüüd haruharva. Tegelikult on elektrooniliste maksevahendite mugavus pannud paljud inimesed juurdlema, miks tundus Euroopa ühisvaluuta loomine kunagi üldse hea mõttena. Brüssel on aga Euroopa poliitilise keskuse staatusest ilma jäänud. Palju suuremat edu on sellega saavutatud Viinis.
„Habsburgide pärandis on midagi hääbumatut,” selgitab uus jõuline Austria peakantsler Marsha Radetzky. „See näib muutvat rahvusvahelise poliitika palju meeldivamaks.”
Sakslastele endilegi meeldib selline uus asjade korraldus rohkem. „Miskipärast ei tundnud me Belgias end kunagi eriti teretulnuna,” meenutab Saksa peakantsler Reinhold Siegfried von Gotha-Dämmerung.
Elu pole aga endiselt kaugeltki lihtne Euroopa Ühendriikide kaugematel piirialadel. Töötus Kreekas, Itaalias, Portugalis ja Hispaanias on kerkinud 20% tasemele. Uue rahandusföderalismi süsteemi loomine 2012. aastal on aga kindlustanud püsiva raha sissevoolu Põhja-Euroopa tuumriikidest.
Lõuna-Eurooplased, nagu Ida-Saksamaa elanikudki enne neid, on selle kompromissiga ära harjunud. Tervelt viiendik sealsest rahvastikust on vanem kui 65 aastat ja lisaks üks viiendik on töötu, mistõttu on inimestel aega nautida elu helgemaid külgi. Sellises „hallis majanduses” on võimalik teenida kõvasti eurosid, töötades toatüdruku või aednikuna sakslaste heaks, kellel kõigil on nüüd päikeselistes lõunariikides ka oma suvekodud.
Euroopa Ühendriigid on isegi uusi liikmeid juurde saanud. Leedu ja Läti pidasid kinni plaanist euroga ühineda, järgides oma naabri Eesti eeskuju. Poola, mida juhib jõuliselt endine välisminister Radek Sikorski, otsustas sama valiku kasuks. Need vastsed liikmesriigid on uue Euroopa musternäidiseks, meelitades investoreid Saksamaalt ühtse maksumäära ja suhteliselt madalate palkadega.
Mõned riigid on aga liidust lahkunud.
David Cameron, kes alustab nüüd neljandat ametiaega Suurbritannia peaministrina, tänab ilmselt oma õnnetähte, et otsustas riskida referendumi korraldamisega Euroopa Liidu liikmelisuse arutamiseks, andes vastumeelselt järele omaenda partei euroskeptikute survele. Tema koalitsioonipartnerid liberaalsete demokraatide leeris sooritasid aga poliitilise enesetapu, kui ühinesid töölispartei katastroofilise „Jaa Euroopale!” kampaaniaga.
Eurovaenulike Londoni kõmuajakirjade poolt õhutatuna hääletas eurotsoonist lahkumise poolt 59% rahvastikust, kinkides tooride parteile Briti alamkojas absoluutse enamuse. Brüsseli bürokraatiast vabanenud Inglismaa on nüüd Hiina otseste välisinvestorite meelispaik Euroopas. Rikastele hiinlastele nimelt meeldib osta kortereid Chelseas ja mujal, mainimata suurepäraseid jahivalduseid Šotimaal.
See uus föderaalne Euroopa muudaks mõnes mõttes kindlasti rõõmsaks Euroopa integratsiooni rajajad, eeskätt Prantsuse-Saksamaa partnerlusele 1950. aastatel aluse pannud Jean Monnet’ ja Robert Schumani. 2021. aasta Euroopa Ühendriigid on aga vägagi erinevad 2011. aastal lagunenud Euroopa Liidust.
***
Tundus kuidagi sobilik, et Euroopa Liidu koostvarisemine koondus Lääne tsivilisatsiooni kahe suure hälli, Ateena ja Rooma ümber. Kuid George Papandreou ja Silvio Berlusconi ei olnud kaugeltki esimesed Euroopa riigijuhid, kes sattusid nõndanimetatud „euroneeduse” ohvriks.
Pärast 2010. aasta juunis eurotsoonis levima hakanud rahahirmu algust olid langenud veel tervelt seitse valitsust: Hollandi, Slovakkia, Belgia, Iirimaa, Soome, Portugali ja Sloveenia. Tõsiasi, et vähem kui 18 kuu jooksul langesid üheksa valitsust, millele järgnes varsti veel üks, oli juba iseenesest märkimisväärne.
Kuid euro polnud muutunud ainult valitsusi kukutavaks vahendiks, vaid edendas ka populistlike liikumiste uue põlvkonna teket, mille hulka kuulusid ka Hollandi Vabaduspartei ja Tõeliste Soomlaste Partei. Belgia oli kaheks lõhenemise äärel. Kõik Euroopa poliitika alustalad olid kokku varisemas.
Kellest saab järgmine ohver? Vastus oli ilmselge. Pärast 2011. aasta valimisi 20. novembril astus tagasi Hispaania peaminister Jose Luis Rodriguez Zapatero. Tema kaotus oli nii kaugelt ette näha, et ta otsustas juba aprillis tagasivalimisele kandideerimast loobuda.
Ja pärast teda? Järgmiseks sihikule võetud riigijuhiks oli Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, kelle tagasivalimine pidi otsustatama tuleva aasta aprillis.
2011. aasta novembris oli kõigil peas küsimus, kas Euroopa rahaline liit, mis 1990. aastatel nii hoolikalt ja põhjalikult loodi, variseb lõpuks kokku. Nõnda arvasid paljud analüütikud. New Yorgi ülikooli mõjukas majandusteadlane Nouriel Roubini avaldas arvamust, et lisaks Kreekale peaks eurotsoonist lahkuma või siis välja löödama ka Itaalia.
Kui aga nii oleks läinud, oleks raske näha, kuidas ühisvaluuta püsima võinuks jääda. Spekulatsioon oleks otsekohe jätkunud liidu järgmise nõrgima lüli pankades (ilmselt Hispaanias). Samal ajal leiaksid liidust lahkuvad riigid end eelnevast veelgi halvemas olukorras. Kõik nende pangad ja ligikaudu pooled rahandusega mitteseotud firmad jääksid üleöö maksejõuetuks, sest nende võlad ja kohustused oleksid määratud eurodes, aga olemasolevad varad näiteks drahmides või liirides.
Vana valuuta taastamine olnuks ka laastavalt kulukas, eriti ajal, kui valitseb niigi krooniline üldine defitsiit. Lisaraha laenamist olnuks võimatu rahastada ilma uut raha juurde trükkimata. Sellised riigid oleksid juba varsti leidnud end üha suureneva inflatsiooni küüsis, mis kaotanuks kõik devalvatsiooni võimalikud eelised.
Allikas: niallferguson.com
