Kõik halb läheb kunagi üle ja kõik hea saab kunagi otsa. Nõnda ka maailm. Järgmisel reedel saab väidetavalt otsa maiade kalender. Kas saab otsa ka maailm? Elame-näeme.
Maailmalõppu on oodatud ennegi. Kardeti näiteks, et kui teadlased panevad Šveitsi-Prantsuse piiril käima suure tuumaosakeste põrguti, siis tekib selles must auk, mis kiiresti kasvades terve maakera endasse neelab. Nii siiski ei läinud.
Maailmalõpu ootusel on pikk ja väärikas ajalugu. Igal korralikul religioonil on oma eshatoloogia, ettekujutus meie praeguse maailma otsasaamisest. Ka teadus aimab, et varem või hiljem see juhtub. Enne veel, kui hävib maakera ise, võib hävida inimtsivilisatsioon või inimliik.
Päikesesüsteemis tiirutab suuri asteroide, mis ainult ootavad oma aega, et Maale langeda ja hävingut külvata. Üks nendesarnane juba hävitas 65 miljoni aasta eest hiidsisalike maailma. Purskama võib hakata mõni supervulkaan, näiteks Yellowstone’is.
On oletatud, teoretiseeritud ja spekuleeritud, et inimkonnale võib hukatuslikuks saada tehisintellekt, tuumasõda, terrorism, nanotehnoloogia, biotehnoloogia, üleilmne pandeemia, kliimamuutus, ökokatastroof, megatsunami, gammasähvatus, supernoovaplahvatus või kosmosetulnukate rünnak.
Kui kõigest sellest kuidagi pääseme, siis umbes miljardi aasta pärast läheb Päike mõnede teadlaste arvates nii kuumaks, et maakera ookeanid auravad ära ja maapind muutub kõrbeks. Kui ka sellest olukorrast välja tuleme, siis viie miljardi aasta pärast paisub Päike punaseks hiidtäheks ja võib Maa sootuks alla neelata.
Kui sellestki ohust pääseme, siis ikkagi jääb ülikauges tulevikus universumis üha vähemaks ja vähemaks teisi tähti, mille juurde pageda. Ent kui suudame kuidagi vastu pidada ka keset kustunud tähti, siis paraku võib ühel hetkel hakata hävima juba aine ise – prootonid ei tarvitse olla igavesed.
Lõpuks võib juhtuda, et kogu maailmakõiksus käriseb lõhki – siis, kui mõistatusliku tumeenergia mõjul universumi paisumine lõpmatult kiireneb. Või langeb kogu kõiksus taas ühte punkti kokku, nii nagu ta oli alguses, Suure paugu ajal.
Võib-olla suudab inimkond paljude nende ohtudega kuidagi toime tulla. Võib-olla suudame ohtliku asteroidi kurssi muuta. Võib-olla võtame mõistuse pähe ja suudame hoiduda enesehävitusest.
Ja võib-olla tasuks juba praegu mõtlema hakata sellele, kuidas ära hoida universumi häving. Seda viimast tuleb paraku öelda veel naljaga pooleks.
Teadmine kasvab, mõistmine suureneb. Võib-olla tasub ulmeliste riskidega juba tasa-targu tegelema hakata. Võib-olla tuleb meile siin tehisintellekt appi. Või tehis-eetika.
Autor: Priit Ennet, teadusajakirjanik
Allikas: http://uudised.err.ee
