Igor Volke on kogunud oma raamatusse “Täiendatud ufopäevikud” kokku ufovaatlused meilt ja mujalt. Seda kõike võiks nimetada osaks uuest folkloorist, kuid tähelepanu! – sõjaväelaste ja ametnike raportid, radarvaatlused, ettekanded ja paljude vaatluste kirjeldused ei ole mitte ainult muistendid ega memoraadid, vaid midagi enamat, osake reaalsest modernsest maailmast. Loe kahe 1994. aastal Eestis toimunud ufojuhtumi kohta.
1994. aasta kevad ja sügis, Tallinn
Tol ööl Viktor ei maganud. Kell oli pool kolm ja tuba pime. Ta astus akna juurde ja oli rabatud erilisest vaatepildist. “Taeva läänepoolses osas kõrgemal naabruses olevast üheksakorruselisest majast nägin taevas eredat risti. Kuigi ma pole usklik inimene, arvasin,et see on “märk ülevalt”. Kahe-kolme minuti pärast tõin binokli ja hakkasin seda “risti” uurima. Selgus, et see koosneb kuuest ühesuurusest kerast. Nende suurused loomulikult jäid mulle mõistatuseks. Kerad olid hiilgava pealispinnaga, kollased, isegi kergelt oranžika tooniga. Jäi mulje, et need kerad hõõgusid seestpoolt. Kerad olid mingil moel omavahel ühendatud. Kaugusest loomulikult paistis see moodustis ristina. Hämmastunud sellest kummalisest vaatepildist, läksin vanema poja tuppa, ajasin ta üles ja seletasin talle olukorda, et siis minna koos seda nähtust vaatama. Kui me pojaga koos kahe-kolme minuti pärast jõudsime magamistoa aknani, ei olnud taevas enam risti.
“Teist korda nägi Viktor sarnaseid kerasid 1994. aasta sügisel üks või kaks päeva enne parvlaeva Estonia uppumist 28. septembril. “Ma olin valves raudteede ühenduskohas, mille üks haru viis Kalasadamasse ja teine Paljassaare tänava suunas . Oli tuuline ilm, kuid pilvi taevas ei olnud. Valveputkast, kus ma istusin, oli hästi näha Tallinna lahe pind. Kella kolme paiku köitis minu tähelepanu järgmine vaatepilt: mere sügavusest lendas üksteise järgi üles mitu kera. Kerad olid täpselt samasugused nagu need, mida nägin kevadel, üksteise külge kinnitatuna. Kerad moodustasid lahe kohal mingisuguse figuuri ja mingiks ajaks jäid vee kohale liikumatult hõljuma. Hetk hiljem lendas vee alt välja veel üks sama suuruse ja värvusega kera. Mingiks ajaks jäi see kera teiste poolt moodustatud figuuri keskmesse ja seejärel hakkas kogu see moodustis järjest kiirenevalt taevasse tõusma. Mingi aeg see kera helendas kirkalt ja seejärel tuhmus ja kadus öisesse taevasse. Peaaegu et samal ajal liikusid teised kerad hoogsalt alla ja kadusid vetevoogudesse. Palju üldse kerasid oli, ma ei jõudnud lugeda, arvan miskipärast, et kuus. Kogu vaatlus kestis kindlasti kolm-neli minutit. Kui putka aknast oli näha, et kerad liikusid vee all üles-alla, läksin välja kai äärde. Läksin edasi 100-120 meetrit, kuni minu poolt nähtud objektid kadusid. Ei oska kommenteerida, mis keradega oli tegu, kuid arvan, et samal ööl võis sadama territooriumil olla veel teisi selle nähtuse tunnistajaid.”
1994. aasta 1. oktoober, Hiiumaa
Mõni päev tagasi oli juhtunud Eesti riigi, meresõitjate ja mitmegi hiidlase jaoks traagiline sündmus – parvlaev Estonia oli raskesti mõistetavatel asjaoludel lõpetanud enda ja sadade reisijate elutee Läänemeres Utö ja Hiiumaa vahel. Oli 1. oktoobri hiline pärastlõuna Hiiumaal Kõrgessaares Reigi külas. Vaatleja Siiri (snd 1956) kirjutas: “Ilm oli tuuline ja sadas vihma. Olin põllul kartuleid võtmas, kui äkki hakkas selja tagant paistma ere valgus, mis lausa pimestas silmi. Vaatasin ringi ja nägin mere kohal loodes hästi heledat valguskiirt. Tundus, et jään pimedaks, kui kaua vaatan. Töötasin natuke aega edasi, kuid miski segas. Uuesti mere poole vaadates nägin selles valgusvihus ümmargust autoratta suurust kera, mis kiirgas eredat valgust. Ratta piirjooned olid kindlad ja rohekassinised. Läksin tuppa ja kutsusin ka ema vaatama. Kui emaga välja tulime, oli ratas liikunud natuke lääne poole, oli kuulda vilinat. Tekkis hirm ja läksime tuppa tagasi. Aeg-ajalt käisin köögiaknast vaatamas, kuidas asi edasi areneb. Mõne aja möödudes nägin taevas selles kohas, kus oli ratas, tugevat lillat värvust. Veel mõni aeg hiljem olid samas kohas väikesed kollased noolekesed või siksakid. Seejärel läks mere pool kõik kollaseks, nii et ema arvas, et mere ääres on tulekahju. Koer niutsus ja nuttis, oli näha, et ta kartis. See juhtus kella 16.45 ja 17.30 vahel. Kell 17.45 oli idataevas näha vikerkaar.”
Allikas: Igor Volke “Täiendatud ufopäevikud”, kirjastus Pilgrim
