10 unustatud vaimset tõdemust laste kasvatamise kohta

Kas me oskame kasvatada õnnelikke lapsi, kes ühiskonda paremaks ja tervemaks muudavad? Paar aastat tagasi märtsis Tartus noorte kaakide poolt oimetuks pekstud mees avaldas tol korral Postimehes arvamusloo selle kohta, mida temaga toimunu nii eraelus kui ka ühiskonnas peegeldab. Tema loost jäi kõige tugevamalt kõlama sõnum, et peame mitmel tasemel pöörama enam tähelepanu laste kasvatamise kvaliteedile. Väärtustades ja toetades lapsest täiskasvanuks kasvamise kõiki etappe, anname parima panuse tervema ühiskonna loomiseks. Toetades seda seisukohta, toome Telegram.ee vahendusel teieni psühholoogiaprofessor Frank M. Wandereri mõtted, kuidas aidata lastel kasvada.

Enamik meist on kogenud seda müstilist tunnet, kui meie juurde saabuvad külalised seni tundmatust maailmast. Need erilised külalised on tegelikult meie oma lapsed. Me armastame neid ning oleme rõõmsad, et nad on meiega, kuid suurem osa meist ei aktsepteeri neid nii, nagu peaksime. Lapsed ei saa meilt seda austust ja aukartust, mida universumi sügavusest saabunud rändajad ära teeninud on. Selle asemel näeme neid kui oma isiklikku omandit ning püüame neid mõjutada saama sellisteks täiskasvanuteks, kelle üle saame uhked olla.

Kas me oleme ikka head võõrustajad oma külalistele? Kas tõesti peab niimoodi külalisi vastu võtma?

Tingitud mõttemustrite olemus

Selleks, et leida eelolevale küsimusele vastust, peame alustuseks tundma iseennast nii hästi kui võimalik. Kui me ise oleme teadmatuses sellest, mis või kes me oleme ja mis on meie eksistentsi eesmärk siin maailmas, suudame kasutada ainult tingitud mõttemustreid, mille oleme pärinud oma vanematelt ja õpetajatelt.

Tingitud mõttemustritele iseloomulik tunnus – olenemata sellest, kui erinevad need erinevates kultuurides on – on nende isepaljunemine. Need toodavad iseenda koopiaid inimeste näol, kes vastavad selle ühiskonna ootustele ja normidele, kuhu nad sündinud on. Nad kohanevad ümbritseva ühiskonna reeglitega ning aitavad neid reegleid hoida, saades selle ühiskonna tõhusateks liikmeteks. Nad mõtlevad, käituvad ja tunnevad seda, mida korralikelt kodanikelt oodatakse. Samal ajal säilitavad nad vaba valiku illusiooni, kuna tingitud mõttemustrid on teatud piirini paindlikud.

Seejärel identifitseerime me ennast nende tingitud mõttemustritega ning hakkame uskuma, et teame vastust küsimusele oma identiteedi, elueesmärkide ja õigel moel külaliste vastuvõtmise kohta. Vastavalt meie tingitud mõttemustrite funktsioonidele hakkame oma külalistest vormima iseenda koopiaid, jättes nad ilma võimalusest areneda viisil, mis on parim nende enda isiksusele. Teeme seda kõike ju parimate kavatsustega – soovides säästa neid kannatustest, kavatseme tagada, et neil on siin maailmas parem elu. Meie koopiatena saavad nende osaks ka meie kannatused ning reaalsuse mittetundmine. Sel moel võtavad nad ühel päeval omakorda külalisi vastu ning muudavad need omakorda enda koopiateks.

Isiksuse ehitamine

Kui soovime olla külalislahked ja tähelepanelikud võõrustajad oma tundmatusest saabunud külaliste jaoks, peame kõigepealt mõistma, et sarnaselt nendega saabusime ka meie siia ilma rändajatena. Nende rännaku eesmärk on anda universumile võimalus manifesteerida iseennast ja ärgata iseenda eksistentsi, filtreerudes läbi nende inimliku isiksuse. Meie roll on neid selle protsessi käigus aidata, olles ise veidi kogenumad rändajad, kes on rännuteel pisut eespool.

Kui need külalised saabuvad meie majja, on nad täiest kogenematud, nad ei tea mitte midagi selle maailma toimimise kohta ning on võimetud ennast väljendama. Teisisõnu ei ole neil veel vahendeid – isiksust -, mis aitaks neid asjakohaste protsesside juures. Kuid neil on väga efektiivne strateegia, mille abil isiksus paari aastaga üles ehitada – imiteerimisvõime. Imiteerimiseks valivad nad eeskujuks meid – inimesi, kes elavad nendega samas elukeskkonnas. Kui meie elame oma tingitud mõttemustrite kohaselt, siis meie külalised jäljendavad neid mõttemustreid. Need mustrid jätavad sügava jälje ning hakkavad edaspidi täitma nende isiksuse vundamendi rolli.

Selleks ajaks, kui meie külalised on rääkima õppinud ning hakkavad aina enam mõistma end ümbritsevat maailma, täiustame veelgi enam vundamendiks laotud mõjutusi, selgitades neile, kuidas maailm toimib ning mida nad sellega seoses jälgima peavad. Saame need selgitused maailma kohta oma vanematelt ja õpetajatelt, omamata suurt otsest kogemust nende nähtuste kohta. Meie edastatud sõnumid süvendavad veelgi enam külaliste mõistust, kes omakorda identifitseerivad ennast meie tingitud mõttemustritega.

Sel moel areneb välja meie külaliste isiksus, mille algne eesmärk oli nende individuaalsuse esindamine siin maailmas. See individuaalsus on aga maetud sügavale tingitud mõttemustrite, uskumuste, ideede ja identiteedi paksude kihtide alla. Seetõttu pole ime, et nad elavad meie koopiatena ning unustavad täielikult oma algse missiooni maailmas.

Individuaalsuse õitseng

Kõik see tähendab, et saame olla head võõrustajad oma külalistele ainult sel juhul, kui meie ise ei ole koopiad, vaid individuaalsed isiksused. Kui soovime, et meie külalised julgeks käia oma rada, peame ise julgema käia oma rada.

Siin on kümme unustusehõlma vajunud ideed, kuidas vältida seda, et meie külalistest saavad koopiad ning kuidas võimaldada nende eripäradel õitsele puhkeda:

1. Ära loe oma lapsi enda omandiks, vaid suhtu neisse kui armastatud külalistesse, kes vajavad küll meie tuge, kuid mitte meie kontrolli.

2. Anna neile piisavalt palju vabadust, et neil oleks võimalik iseseisvalt maailma avastada.

3. Luba neil avastada aina rohkem ja rohkem ise ja iseenda jaoks.

4. Ära õpeta asju, millega sul puudub otsene isiklik kogemus ning mille oled valmiskujul omandanud õpetajatelt.

5. Õpeta neile, et mitte miski ei ole iseenesestmõistetav lihtsalt selle tõttu, et seda väitis ümbritseva ühiskonna poolt autoriteedina nähtav isiksus.

6. Luba neil kahelda kõiges ja kõigis, kuniks nad koguvad isiklikke kogemusi.

7. Aita neil jääda vabaks, et nad oleksid avatud igale võimalikule uuele kogemusele.

8. Jaga nendega oma isiklikke kogemusi.

9. Loo neile elukeskkond, milles neil on hulganisti võimalusi naerda, elada õnnelikku ja rõõmuküllast elu ning nautida elu nii palju kui võimalik.

10. Ole neile eeskujuks, näidates, kuidas on võimalik elada teadvustatud ja erksat elu.

 

Seotud