Tabanipäev oli 19. sajandil tuntud üksnes Eesti põhjarannikul ja oli üpriski sarnane soomlaste vastava tähtpäevaga. Johann Forselius kirjutab (17. sajandi eesti tavade kohta): "Tehvanuse päeval ratsutavad nad harilikult oma hobuseid ja lasevad neile aadrit; siis olevat need väledad jooksma ja kosuvat hästi." 20. sajandi alguses on mäletatud, et hobustele pakutud õlut ja pestud õllega nende kõrvu. Muidugi kuulus selle päeva juurde hobustega ümber kiriku sõitmine või lihtsalt sõitmas käimine.
Põhjarannikul liikusid ringi tabanisandid, kes sarnaselt läänesaarte jõulusantidega käisid õlut joomas. Need olid karvastes kasukates mehed, näod tahmased või ära peidetud. Tabanid saabusid ratsa või jalameestena, kaasas kadakaoksad pererahva löömiseks.
