Novembrikuu on hingedekuu ning maailmas on palju erinevaid ja omapäraseid kombeid, kuidas surnuid meeles peetakse ja austatakse.

Surm oli kurb ja paratamatu sündmus ning ajendas otsima mitmesuguseid surmaendeid. Üldine oli uskumus, et kuuldud koputused ja kolistamised ennustasid surma. Loomulikuks suremise ajaks peeti kas kevadet, kui puud lehte lähevad, või sügist, kui lehed langevad. Siis lahkunud hingedel pidi edasine tee olema kergem. Kõige parem oli surra päeval ja ilusa ilmaga. Tuisu ja tormiga surid kurjad inimesed ja nõiad. Suremise kergendamiseks oli mitmesuguseid võtteid. Vana tava oli avada selleks uks või aken. Üldine, kristlikust maailmavaatest mõjutatud arvamus oli, et kergelt sureb see, kes oma salajased asjad ja varjatud patud üles tunnistab ja andeks palub.

Igaühel on alati kasulik olla tuttav sellega, kuidas surm tuleb. Kui me tunneme suremise eri etappe, siis teame, et kõik kummaline ja võõras mida me selle käigus kogeme on osa loomulikust protsessist.

1991. aastal elas USAs Atlantas elav Pam Reynolds läbi surmalähedase kogemuse. Tal opereeriti ajuaneurüsmi ning selleks pidid arstid tema ajust kogu vere eemaldama. Sisuliselt hoidsid arstid teda 45 minutit ajusurmas.

Lähenedes surmale eksistentsiaalse külje pealt, püüame vältida Lääne tsivilisatsiooni ratsionalistlikku orientatsiooni, mis samastab inimese tema mõtlemisega. Inimolemine sisaldab lisaks rõõme ja kannatusi ning palju muud isikupärast.