NÄDALA ALKEEMIK: VAHUR KERSNA - elust ja surmast, šamanismist ja teise korruse poistest

Allikas: Ingrid Peek, Alkeemia.ee
Värskelt oma elulooraamatu "7x7" välja andnud armastatud saatejuht Vahur Kersna räägib Alkeemia.ee lugejatele elust ja surmast, šamanismist, saatusest ja teise korruse poistest ning sellest, mis on tema jaoks oluline.
Vahur Kersna pilt ERR Fototeegist

Palju õnne raamatu ilmumise puhul! Sinu raamatu tagakaanel on palve, mida lausud iga päev. Tänupalve. Kelle poole sa palvetad ja miks?

See on seal palves öeldud. Aga miks ma palvetan...? Arvan et igale inimesele oleks tervislik lisaks hambapesule ja aeg-ajalt dušši all käimisele ka natukene palvetada. Et oma vaimu ja hinge virgutada ning öelda välja need mõtted, mida ta tahab ja elult ootab. Sõnal on jõud ja mõte on materiaalne.

Käisin just lapsega vaatamas Karlssoni lavastust Nukuteatris ja see tuletas mulle meelde ühe olulise mõtte: Karlsson pani endale ukse taha kella, mille nöör viis väikevenna tuppa. Üks kord kõlistamist tähendas, et tule kohe siia, kaks korda, et ära  mitte mingil juhul siia tule ja kolm korda tähendas, et küll ma olen õnnelik, et mul on selline maailma kõige parem sõber nagu Karlsson katuselt!

Aeg-ajalt peab seda kolmandat kõlistama. Nii oma sõpradele, armsamatele kui ka Suurele Vaimule. Tuleb öelda, et ma olen väga tänulik ja väga õnnelik, et Sa olemas oled. On väga tähtis need asjad välja öelda, sel viisil saab mõte eriti võimsalt reaalsuseks. Minu enda mõtted, soovid ja tunded loovad mu keskkonna, ümbruse, selle džungli, milles elan ja tegutsen.

Miks ma õnnetu olen? Miks mul ei ole meest või miks mul ei ole naist või miks mul ei ole sõpru? Mine peegli ette, vaata endale otsa ja küsi. Ei ole mingit põhjust olla õnnetu, mitte keegi ei ole siia maa peale saadetud olema õnnetu. Kõik me oleme saadetud selleks, et olla õnnelikud, tunda rõõmu. Ainuke kellele see küsimus esitada, oled sa ise.

Kui oluline on sinu jaoks vaikus, iseendaga olemine? Kas sa näiteks mediteerid?

Meie sõber Fred Jüssi on öelnud, et vaikus on kõige suurem ja kallim loodusvara ja nii see ka on. Iga inimene peaks saama endale mõnel päeval nädalas paar sellist tundi, kus ta kuulab vaikust ja on omaette, vaatab kas küünlaleeki või merd või metsa või pilvi. Aega, mil ta saab vaikusega rääkida, sest parim vastu rääkija ongi vaikus.

Kas ja kui, siis milliseid vaimseid praktikaid sa kasutad enda arendamiseks?

Šamanism on mulle südamelähedane meetod, elu on viinud nendele radadele ja mulle väga meeldib kogu see meetodika. Väga kahju, et ma kusagil Siberis šamaaniks ei sündinud. Ma tean, et see oleks olnud väga hull ja raske elu ning mõnes mõttes ka tänamatu, aga teisest otsast jälle jube tänuväärne. Kui saaksin valida, siis järgmises elus sünniksin šamaaniks, see oleks mulle hirmsasti südame järgi.

Kas tead, kes sa oled olnud eelmistes eludes?

Tegelikult ei saa seda öelda, et ma teaksin. Mingisugused sähvatused on käinud, aga see ei kinnita ega lükka ka midagi ümber. Olen käinud šamaanirännakul aga see on liiga isiklik, et seda kõigiga jagada. Esimesel korral oli see nii vapustav, et ma toibusin ikka mitu päeva sellest ja mõtlesin "issand jumal - see kõik ongi tõesti nii!". Sa ei ole unes, kõik jookseb silmade ees nagu film, sa oled täiesti ärkvel ja lähed ja näed ja katsud ja tunned ja ühel hetkel hakkavad pisarad voolama ja mõtled et jumal-jumal, on see tõesti võimalik!

Keha, oma hinge templit, hoiad sa korras jooksmisega, aga kas sa teed veel midagi? Kuidas praegu on - kas energiat jätkub, praktiseerid midagi füüsilist?

No ma ikka võimlen ja venitan ja teen natukene kangi ja igasugu asju tasahilju. Selles vanuses ei ole enam väga suurt lootust olümpiale pääseda ja seetõttu ei ole minu koormused teab kui kõrged, aga ma arvan, et lihastoonuse hoidmiseks ja selleks, et kõikvõimalikke jääke organismist vabastada, peab inimene füüsiliselt aktiivne olema ja enda eest hoolitsema.

Millega sa toidad oma vaimu ja millega oma hinge?

Vaim ja hing - need on kaks eri asja. Vaimutoit on igasugused tarkused, mõtted ja hea kirjandus kindlasti, hea raamat, hea film, võib-olla isegi hea televisiooni- või raadiosaade. Kui tunned, et mõned inimesed on vaimus sinuga sarnased,  et sa ei olegi päris üksi siin maailmas, et nad mõtlevad samamoodi, siis vaim kohe nurrub seda tundes ja tajudes, see on mõnus ja nauding. Hingetoit aga on kõikvõimalikud suhted - lapsega ja naisega ja sõpradega ja terve maailmaga. Kõigi inimestega kohtumine annab midagi hingele. Kui sa oskad küsida siis sa ka saad.

Luule Viilma oli öelnud, et sulle ei tule elus miski kergelt, sa pead tööd tegema. Seda, kui palju sa oled pidanud rassima, eriti näiteks just teletöö algusaegadel, märkasin ma ka sinu raamatut "7x7" lugedes. Millest see tulla võib, et ühel on palju kaalukam koorem kaasa antud kui teisel? Kas antakse nii palju kui sa kanda jõuad? On see karma?

Mõned inimesed saavad ikkagi ilmselgelt rohkem selga, kui nad kanda jõuavad ja mõned lähevad väga ludinal läbi elu. Selle kohta ei oskagi öelda, et kuidas need valikud tekivad, mismoodi seda kõike jaotatakse... Tõesti ma ei oska öelda.

Enda elu peale mõeldes ... Ma ei tea. Ju neil teise korruse poistel on mingid omad mõtted, vahel mulle tundub, et neil lähevad sealgi juhtmed sassi ja vahel teevad lihtsalt nalja. Arvan, et teispoolsusel on huumorimeel, selle peale ei tohi pahandada, vaid tulebki nende mõningaid tempe võtta huumorina. Aga mida nad tegelikult mõtlevad või arvavad või plaanivad - ma ei ole see inimene, kes sellest suudaks aru saada. Vähemalt tänasel päeval mitte.

On olnud väga raskeid hetki - aga kellel ei oleks. Ringi vaadates leiad alati kedagi, kelle olukord on veel hullem ja see paneb mõtlema, et "hmm.. aga miks mitte". Et kui kuidagi ei ole võimalik, siis lõpuks mingi variant peaks ju ikka olema. Kõik on võimalik, peaaegu. See on minu loosung.

On sulle Luule Viilma õpetustest veel miskit kasuks tulnud?

Ma ei saa öelda, et elaksin Luule Viilma raamatute järgi. Olen üritanud neid lugeda, aga ma väga ei suuda, see on minu jaoks natuke selline tekst, mis ei haagi mulle väga taha. Mõned teised raamatud on mind palju rohkem mõjutanud. Viimasest ajast näiteks Serge Kahili Kingi "Linnashamaan" meeldib mulle väga, või Deepak Chopra "Täiuslik tervis" - üsna mittemidagiütleva pealkirja ja välimusega raamat, aga sisuliselt väga palju andev.

Enda jaoks õige raamatu tunned ära nii, et lähed raamatupoodi leti ette, võtad raamatu pihku, vaatad "Ohoo! Siin on mõtted, mis helisevad minu omadega ühte!" Ostad selle ära, lähed koju, loed läbi ja saadki kinnituse. Tavaliselt on mul küll selline tunne, et mind on justkui viidud nende raamatute juurde - et lähed ja võtad ning ongi kohe see, mida sa vajad.

Imestan nende inimeste üle, kes tormavad esimese asjana posijate ja nõidade juurde, lootes, et keegi teine teda päästab, korda teeb. Tegelikult on kõik vajalikud allikad sinu sees olemas - kui sa avad õiged uksed, siis saad endaga hakkama. On muidugi ka vägevaid nõidasid ja väga võimsaid tervendajaid, kes suudavad inimestes protsesse õiges suunas toimima lükata aga kuidas sa oskad sellist leida?

Valiku tegemine, et kuidas tõelist tegijat šarlatanist eraldada - see on ikkagi väga raske, kui mitte isegi võimatu. Sest üks tegija võib olla ühes vallas väga hea, teises võimetu ja samas võib ta aidata ühte inimest aga kümnete teiste puhul ei suuda midagi teha. See on  üks väga pime džungel, kus käsikaudu edasi liikudes võid sattuda briljantide peale, aga samas võid leida end ka mõõkhambulise tiigri hammaste vahelt.

Oled erinevate nõidade ja ravitsejatega kokku puutunud - milles nende võluvägi seisneb? Kes oli eriti võimas tegija?

Pean tunnistama, et ma pole puutunud kokku kellegagi, kes oleks mind sõna otseses mõttes oimetuks võtnud. Need, kellest lugu pean ja keda hindan, on täiesti normaalsed inimesed, üldjuhul hea huumorimeelega ja väga sõbralikud, targad, tähelepanelikud.

Aga midagi nad suudavad, kuidagi nad inimestele mõjuvad. Kaks aastat tagasi aitasin korraldada Kaika Laine sünnipäeva. Te võite öelda ja arvata mida tahes, et harimatu postiljon ja nii edasi, aga kui see õnnitlejate järjekord siis tema ette moodustus ja ma seisin seal kõrval ning kuulsin, kuidas nad kõik rääkisid sellest, et mäletad, sa parandasid mind sellest ja tollest haigusest. Ja see järjekord inimestest, kes tulid lillede ja kingitustega, oli kilomeetri pikkune! Mõtlesin seal kõrval seistes, et "vau, see ei ole niisama."

Kas sa ise oled alternatiivravitsejatelt abi saanud?

Usun, et kindlasti on ka nemad mind aidanud, samamoodi nagu moodne meditsiin. Aga milline on see vahekord, ma ei tea. Kui oled kehvas olukorras, siis otsid abi igalt poolt ja iga abikäsi tuleb vastu võtta, mis sinu poole sirutatakse.

Tegid kunagi populaarset saatesarja "Monoloog tundmatuga" - kas sealt hakkas midagi ka sulle endale külge? Näiteks milline kogemus oli nii-öelda meie oma väikse Roswelli juhtumi ehk Merivälja ufo-juhtumiga, mis mulje sellest jäi?

Mul pole nii palju andmeid, et selle kohta mingit arvamust avaldada. Tegin selle saate ära, aga ma ei tundnud mingeid erilisi vibratsioone või keegi oleks mind jälginud või muud sellist. Väga tore oli nende inimestega rääkida ja huvitav nende lugusid kuulda, aga see on ka kõik.

Mis sa arvad maavälisest mõistuslikust elust?

Nagu ütleb agent Mulder: "I want to believe" ("Ma tahan uskuda")

Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, siis mida sa neile ütleksid?

Me oleme targad, ilusad, ausad -uskuge meid.

Kas elu on illusioon, millest me ühel hetkel üles ärkame?

Elu ei ole kindlasti illusioon. Elu on vägagi päris. Väga, väga päris. Samamoodi arvan ma ka, et kõik meie unistused ja unenäod ja muinasjutud on ka tegelikult väga-väga päris - sest nad on ju olemas.

Tundub, et saatus on sulle armuline olnud: märgid on sind juhatanud ja korduvalt oled pääsenud, ka arsti juurde sattusid sa oma sõnul 11 tunni 59 minutil - kas kõigile on midagi tähtede poolt määratud? Tehkem mis me teeme, ideaalis muidugi parimal võimalikul viisil, aga meie tee, see meie saatus, on kuskil kõrgemal pool ette määratud?

Mind on fatalismis süüdistatud - et need asjad ei ole ju tegelikult niimoodi. Aga ma võtan endale siiski vabaduse arvata, et väga suurtes piirides on. Muidugi ei tasu selle uskumisega või sellega arvestamisega liiale minna ega kuskil diivani peal istudes oodata, mida saatus sinuga nüüd ette võtab. See ei ole päris nii. Saatus annab sulle suuna ja märgid, aga tegutsemise vabadus ja raadius on ikkagi päris avarad, see, mis sa ise saad korraldada, teha ja olla. Saatus annab kätte üldisema suuna, ütleb, et purjeta nüüd üle mere! Aga millega, kellega, kuidas, mida sa kaasa võtad - see on kõik juba sinu teha.

Keda sa pead õpetajateks oma eluteel?

Minu õpetajad on olnud kõik inimesed, kellega olen kokku puutunud. Tõesti kõik, sest sa õpid igaühest. Kui sa ikka vähegi tahad ja oled valmis, ja isegi kui sa ei taha, ka siis sa õpid. Õpid headest ja halbadest kogemustest. Inimese jaoks on väga oluline, et ta oleks valmis kuni viimase hetkeni õppima. Minu arvates on see hästi tähtis -  avatus ongi valmisolek õppimiseks.

Millised on sinu viimaste aegade kõige olulisemad õppetunnid?

Seda saab konkreetses situatsioonis öelda, et nüüd mul on see või teine asi selge, et selle tüübiga ei maksa tegemist teha või see polnud hea mõte. Elu kui protsess kestab ja minu jaoks on see kool. Lõputunnistust ei ole ma veel päris kindlasti saanud.

Oled öelnud, et mingi hetk elus hakkad nägema kardinate taha ja läbi udu. Kas sinu jaoks langes see kujuteldav kardin peale õnnetust Niilusel?

Ei, päris niimoodi see polnud. Eks neid nägemise hetki on olnud ikka varem ka. Ma usun, et igal inimesel tuleb ette hetki, kus korraga tajud asju rohkem kui seda, mis su silmade ees ja kõrvade ümber otseselt toimub. Ja kui sul on juhtumisi rohkem aega sellega tegeleda, siis neid hetki hakkab tekkima aina enam. Ühel hetkel tunned, et see on üks osa sinu elust, et sul on veel üks meel, mida kannatab usaldada ja millega tasub väga arvestada.

Mida see üks meel veel räägib?

Igasuguseid asju. Ta avardab arusaamist, et maailm ei ole ainult kolmemõõtmeline vaid seal on vähemalt üks mõõde veel. Ma ei tea, mis meel see täpselt on, kellega mu sisemuses see kontakt toimub - on see kosmose kõrgema olendiga või on see sisemise targema olendiga, aga tundub, et ta on tegelane, keda tasub usaldada.

Oma sõnul usaldad sa elu ja elad hetkes, tänases, ei muretse, kuna "need otsused võetakse vastu kõrgematel korrustel ja neid poisse võib usaldada". Kust sa seda tead? Kas see teadmine tuli läbi mingite kogemuste või ilmutusena? Ja kes on need poisid seal kõrgematel korrustel?

Väga raske öelda, kuna ma isiklikult ju neid ei tunne ega näinud pole. Aga ma tajun nende olemasolu ja teinekord ka lähedalolekut ning väga konkreetset tegutsemist -  eriti siis, kui oled tõesti väga raskes olukorras. Midagi ei ole teha, minul on see tunne. Võib-olla mõni inimene ütleb, et ah see on jama ja seda pole olemas ja lõppude lõpuks on vaid omad musklid need, mis viivad läbi elu. Mina nii ei arva.

Mis sa arvad, milleks sina oled siia maailma sündinud?

Jälle ei ole sellist täpset, otsest, selget vastust. Seda võib ehk viimasel õhtul öelda. Siis, kui kõik on tehtud, viskad pilgu tagasi, vaatad, "mhmh, kokkuvõtteks võib öelda, et tegin seda, toda, järelikult oli selline minu ülesanne - tore, läheme edasi."

Arvan, et kui inimesel on ikkagi näiteks roll raha teenida, ta teeb seda ööd ja päevad, midagi enda ümber nägemata, siis see nii ka on. Ja jumala rahus las ta teeb seda. Kui see on tema õnn, rõõm ja armastus, siis mis meil saab selle vastu olla. Meie elame oma elu ja oluline on see, et tema ei segaks meid.

Kas see maailm, milles me täna elame, on see kus sa tahad üles kasvatada oma lapse(d)?

Suhteliselt jaa. Ma arvan, et me elame siiski väga huvitaval ajal. Areng on olnud nii tohutult kiire, et ma pean oma 5-aastasele lapsele seletama, milline oli  aeg kui ei olnud mobiiltelefone - ja ta ei saa sellest aru, vaatab mulle uskumatute silmadega otsa. Meile on antud võimalus hullult palju näha, tunda ja kogeda. Ma ei tea, kuhu see viib ja millega see lõppeb, sest kui selline tempo jätkub, siis - see on hullumeelne. Kas inimese aju, mis on kümneid tuhandeid aastaid tuksunud sellist suhteliselt ühte rütmi - kas see peab vastu ja mis meist saab? See on ühelt poolt väga hirmutav, aga teiselt poolt ka väga erutav küsimus.

Nii et ma olen tegelikult väga tänulik elu eest selles keskkonnas, selles ajas ja ma usun, et see on hea aeg. Kui ajaleht kätte võtta, loed muidugi hoopis seda, kui jube kõik tänapäeva Eestis on, kui halb on valitsus ja õelad inimesed ja kui lootusetult halvasti me elame... Aga olles käinud Aafrika külas, kus paljasjalgsed lapsed elavad üksteise otsas lehmasõnnikust tehtud onnides, mille sees pole peale aseme ja mõne kausi peaaegu mitte midagi, ei televiisorit, arvutimänge ega legoklotse - ja nende valged hambad säravad, nad tantsivad sulle ja nad on nii uskumatult rõõmsad! Siis mõtled, et see maailm on ikka üks kummaline paik ja rõõm ei küsi, kus ta välja lööb ja mis on tema põhjus. Ta lihtsalt kas on olemas või teda ei ole olemas.

Kas meie planeedil on veel lootust või on inimkond justkui üle piiri läinud parasiidid, keda peremeesloom ehk planeet Maa peaks säilimiseks endalt maha raputama?

See hirm on olemas. Aga võib ka minna teisiti. Ma siiski usun mõistuse jõusse. Vähemalt tahan uskuda.

Huvitav on selline teema nagu seisund: õnnetunne, armastus, vabadus - kui seisundid. Kuidas seisundit tekitada, luua, hoida. Mis seisundis sina praegusel eluetapil valdavalt oled?

Seisundid on inimesel väga vahelduvad, ühel hetkel oled sa ühes ja teisel hetkel teises ning mida rohkem neid erinevaid seisundeid on, seda rikkam on ju inimese elu. Ühel hetkel võid oma saunatrepil istudes kaks tundi lihtsalt järvele vaadata ja sul on nii hullult hea olla, et ei oska ära kirjeldada. Teisel hetkel võid sõpradega neli tundi juttu ajada ja sul on jälle nii hea olla, mõtled, et paremat hetke ei ole. Need seisundid tulevad ikkagi sinu seest. Seal sisemuses küsivad hääled, et milleks sa nüüd valmis ja küps oled, mida nüüd vajad ning siis sa lähed ja teed seda.

Mis seisundis sa oma raamatu kirjutasid?

Tööseisundis. Kirjutades sa keskendud ning teed ikkagi tööd. Su vaim otsib, vaatab, kaalub, püüab meenutada. See on aktiivne vaimne tegevus. Ma ei kujuta ette, et võtad ennast purju ja hakkad kirjutama ning siis tulevad head mõtted. Ei ole võimalik. Pea peab olema hästi selge, paned ennast valmis ning siis ühel hetkel ta tuleb, see tiivuline hobune, ja juhatab sul teed.

Sinu tegevusi saadab tähelepanu, oled aastaid olnud parim meessaatejuht, pälvinud raadiotegijate Oscari ehk ihaldatud Kuldmikrofoni, oled Õhtulehe kaanel olnud rekordilised 42 korda - tähelepanu, tunnustus, kuulsus -  mida need tunded sinus toidavad?

See ei ole mulle kunagi olnud eriti oluline või tähtis, see käib lihtsalt paratamatult asjaga kaasas: kui sa töötad televisoonis ja teed saateid, siis on oluline, et neid saateid keegi ka vaataks. Miks neegrid peaksid lööma toas tantsu, kui tuba on pime?. Arvan, et teatud määral on tähelepanu igale inimesele vajalik ja oluline, aga seda ei pea olema liiga palju ning kui seda kipub olema liiga palju, siis ma lihtsalt keeran selja ja lähen minema.

Ja oled jälle mõnda aega vaikuses?

Olen vaikuses. Tähelepanu ei ole küll see, mis mind toidaks või kuidagi väga tiivustaks. Ma ei ole see inimene, kes tunneb, et kui teda pole meedias, siis teda pole olemaski.

Mis arvad meie tänasest end seksi, staaride, surma, skandaalidega müüvast sensatsioonihaigest meediast?

No sama hästi võiksid sa küsida, et mis ma arvan sellest, et hamburgeriputkad on iga nurga peal. See on nendele inimestele, kes seda väärivad. Kui on neid, kes seda vajavad, siis need asjad ka sünnivad.

Ma ei saa öelda, et teen igal hommikul meelelahutusportaalid lahti ja imeksin endasse seda suhkruvatti, aga aeg-ajalt ma vaatan ikka, et mis seal toimub ja kuidas need loomad elavad... Nii nagu me käime vahepeal loomaaias. Kuigi ausaltöeldes ega ma pole aastakümneid loomaaias käinud. Ma olen seda meelt, et see on üks kole koht ning kui vähegi võimalik, olen ma viinud lapse loomi vaatama loodusesse. Oleme näinud seal kaelkirjakuid, zebrasid, elevante, krokodille, antiloope, igasugu tegelasi.

Ükskord Lõuna-Aafrikas jäi meie auto isaelevandi ja tema perekonna vahele. Ja kui see hiigelsuur Aafrika elevant siis korraga enda kõrvad laiali ajas ja tegi sellist koledat elevandihäält ning hakkas meie poole jooksma! Tema lont oli kolm korda jämedam kui telefonipost, ta oli tõesti kohutavalt suur. Aga me saime napilt ta eest minema, enne kui ta üle meie auto oleks jooksunud.

Oled oma karjääri jooksul intervjueerinud tuhandeid inimesi, teinud ka portreesaateid tõeliselt suurte inimestega - kelle intervjueerimine on sulle enim mõjunud?

Ma arvan, et Lennart Meri. Need olid ikkagi erilised kogemused. Tema isiksus oli niivõrd võimas ja ma tundsin ka teatud hingesugulust. Nüüd tagantjärele mõeldes - kuidas ta käitus ja oli ja suhtus - sealt oli nii palju õppida, see oli nii teistmoodi, jõuline ja värske kogemus. Olen jube tänulik nende võimaluste eest. Olin sel hetkel ikkagi poisike ja mind hämmastab veel tagantjärelegi, kuidas ta minusse suhtus ja miks ta üldse nõustus minuga neid intervjuusid tegema. See oli väga suur asi.

Mis arvad, kas meie ühiskond on haige?

Ei arva. Täiesti normaalne üleminekuühiskond, ühest formatsioonist teise ja loomulikult ta vahepeal köhib, rögastab ja tatti tuleb, aga küll see kõik läheb üle läheb. Need on pigem tervenemise nähud.

Sa oled kindlasti mõelnud, et mis saab peale surma?

Kindlasti olen mõelnud, aga ei ole välja mõelnud. Eks iga inimene on surma suhtes natuke ärevil, et kui tuleb see ühest toast teise minek, aga öelda et ma kardan - ei, ma enam ei karda.

Surmast on meie kultuuris tehtud nagu mingi koletis. Surma visuaalne kuju on ju musta mantli ja vikatiga luukere, tõeliselt ebameeldiv tüüp, seda kujutist on siin aastasadu kultiveeritud ja loomulikult hakkab see külge. Kui surm oleks selline ilus tütarlaps, või naistele näiteks kaunis Belmondo, kes tuleb ja surub oma huuled sinu huultele, siis sa võib-olla ei kardaks.

Mis on elu mõte?

Elu mõte on ainult elamine, mitte midagi rohkemat ega vähemat. Lihtsalt elamine. Ja see, et sa ei ela mööda, ei kuluta oma elu ära, vaid elad oma elu realiseerides kõiki neid võimalusi, mis sulle on antud. Seda on tähtis meeles pidada.

Millest sa unistad?

Minu unistused on kirjas palves minu raamatu tagakaanel. Sealt võib igaüks neid lugeda.

Mis on kõige olulisem asi, mida sa sellest keerulisest kogemusest oled õppinud?

Igal inimesel on oma elu ja omad kogemused ning ma ei ole veel sellest kogemusest veel küps rääkima, ma ei suuda seda sedavõrd üldistada. Võib-olla ühel hetkel see päev saabub, siis ma teen seda kindlasti.

Alkeemia.ee lugejatele ütleksin aga lõpetuseks, et tundke elust rõõmu. Armastage! Kui mitte kõiki, siis nii paljusid kui suudate ja eriti ennast - hoolige endast, sellest algab kõik ja siis hoolite ka teistest.

 

Intervjueeris Ingrid Peek

 

Palve Vahur Kersna raamatu "7x7" tagakaanelt:

Tuhande nimega Nimetu
kõikjal ja mitte kuskil
aegade algusest igavesti
igaühes ja kõik me sinus.
Ole tänatud elamistväärt elu eest.
Pööra mu pilku, säti mu sõnu,
suuna mu samme, mõõda mu mõtteid nii,
et ma toimetaksin siin planeedil kaua,
terve ja õnnelikuna.
Saada mu teele rõõmu ning
väge seda teistelegi pakkuda.
Nii sündigu.
Nii sündigu.
Nii sündigu.

 

 

 

 


Kommentaarid